Toomas Jürgensteini vastukaja ökoriigile: inimeste heaolu on tähtsam kui radikaalne vastuhakk metsaraiele

Peab olema pime, et mitte märgata loodusega seotud teemade osatähtsuse kasvu Eesti poliitikas. Näiteid pole vaja kaugelt otsida, olgu nimetatud tselluloositehas, raiemahud ja raierahu, veelindude jahieetika, karusloomafarmid jne.

Tõenäoliselt saavad looduse ja eriti metsaga seotud teemad kindla kaalu ka järgnevatel Riigikogu valimistel ning seetõttu on oluline igale erakonnale ja kandideerijale selle valdkonna alusväärtused enda jaoks läbi mõelda. Teen seda peamiselt isiklike ja oma koduerakonna debattidelt saadud kogemuse abil.

Olen igas erakonnas kohanud loodusest hoolivaid ja loodust armastavaid inimesi ning tähele pannud ka seda, et loodusega seotud küsimuste puhul ei ole erakonnad sageli ühtsed. Samas on poliitikas üsna harva juttu loodust puudutavate küsimuste taga olevast laiemast vaatest loodusele ja inimesele, kust konkreetsemad seisukohad võrsuma peaks. Räägingi järgnevalt mõnest põhimõttest, mida katsun loodusega seotud küsimuste puhul isiklikult järgida ning millest püüan ka oma erakonna sees rääkida.   

Kõigepealt mõni sõna iseenda loodusega seotud taustast. Ma elan Tartus Raadil palkidest majas, kus on laudpõrandad, mul on kaks ahju, pliit ja saunaahi, st tarvitan omamajagu küttepuid, enamasti leppa ja metsakuiva kuuske/mändi. Tõsi, pärast kaks aastat tagasi pandud soojuspumpa kulub küttepuid vähem. Samas piisab mul talvehommikul silmad lahti teha ja teki alt välja pugedes temperatuuri tunnetada, kui tean, et olen metsas raiutud puudel kõndija ja nende soojuse igapäevane tarvitaja.