Brit Kerbo: inimeste hooldamine võiks olla tulevikutöö neile, kes automatiseerimise tõttu elatise kaotavad

Vananeva rahvastiku tingimustes on üheks ühiskonna väljakutseks, kuidas tagada väärikus eakatele, kes vajavad elukaare lõpul tuge ja hoolt nii igapäevatoimetustes kui ka suuremate terviseprobleemide korral.

Sotsiaalvaldkonna eelarve on rahvastiku vanuselise jaotuse tõttu üha suurema surve all ja hiljuti meedias laineid löönud mõte, justkui vajaks me kõik eluõhtul hooldekodu kohta, ei kannata kriitikat. Pigem tuleb fookus seada sellele, kuidas inimene saab võimalikult kaua olla oma koduses keskkonnas ning kasutada abiteenust vastavalt vajadusele.

Eesti sotsiaaluuringu (ESU) 2016. aasta andmetel abistas või hooldas oma leibkonnaliiget umbes 65 000 inimest. 16-aastaseid ja vanemaid inimesi (tööealine elanikkond), kes abistasid või hooldasid mõnda oma leibkonna liiget, kes oli 65-aastane või vanem, oli 36 700, ametliku hooldajana uuringu andmetel 6800 inimest.

Võrdlusmomendi tekkimiseks: kogu Eestis oli statistikaameti järgi 2016. aastal kokku umbkaudu 520 000 brutotulu saajat, mis võimaldab järeldada, nagu näitavad erinevad hoolduskoormust kajastavad uuringudki, et eestlaste hoolduskoormus on ebamõistlikult suur, ka suhtena maksumaksjate koguarvu. Samal ajal kui meil on riiklikult olulise teemana laual iive ja seda soodustavad tegurid, peame tõsiselt mõtlema ka sellele, kelle mure on eakas, kes päris iseseisvalt enam toime ei tule. Praegune hooldusteenuste korraldamise ja osutamise mudel ei arvesta eakate ning keerukate hooldusvajadustega inimeste arvu suurenemisega. Euroopa Komisjoni vananemise raporti (2015) hinnangul suurenevad Eesti kulutused pikaajalisele hooldusele 2013–2060. aastatel 0,6%-lt aga kuni 1,3%-ni, kui arvestada vaid puhtalt demograafilist mõju.