Viktoria Ladõnskaja-Kubits: me vajame Eesti Keele Maju, aga kultuuri- ja haridusministrid peavad andma aru kehva korralduse eest
Eesti Vabariigi 100. juubeli puhul mõeldakse, mida igaüks Eestile kinkida saab, ja mida saame teha, et meie iseseisev riik ja selle riigi üks alus, eesti keel, kestaks.
Taas on ühiskonnas käima läinud debatt eestikeelsest haridussüsteemist. Koolidest rääkimine on oluline, kuid lisaks sellele on oluline ka eesti keele õpetamine täiskasvanutele.
Paar aastat tagasi tuli välja, et täiskasvanutele keele õpetamise puhul on meil lausa kaks suurt probleemi. Esiteks, oh imet, nõudlus on pakkumisest suurem ja lausa nii palju, et väljakuulutatud keelekursustele tekivad järjekorrad. Ja teiseks on õpetamisega seotud struktuur läinud väga laiaks. See tähendab seda, et kuidagi on juhtunud nii, et meie keeleõpe täiskasvanutele on korraldatud paljude erinevate ministeeriumite ja institutsioonide all. Keeleõppega tegelevad siseministeerium ja justiitsministeerium, töötukassa ja SA Innove, Integratsiooni SA ning keeleosakond haridus- ja teadusministeeriumis. Omal ajal võis see olla põhjendatud ja ilmselt leiab põhjendusi, mis on aktsepteeritavad ka täna, aga pigem meenutab see peale vaadates siiski umbrohtu kasvanud aeda. Tänu keerulisele korraldusele ja finantseerimismehhanismile kukuvad üsna paljud sihtrühmad nö "toolide vahele". Eelkõige on seda näha Ida-Virumaal.
