Rait Kuuse: sotsiaalkaitse vajab täielikku reformi. Eesti 200 manifest riigist, kus kedagi ei jäeta maha

Targas riigis saaks inimene ise otsustada, mida ta sotsiaalkaitselt vajab.

Kõik, kes on Eestis ringi sõitnud, näevad, et meil on suurematest linnadest ja asulatest väljaspool küllaga mõttekohti: inimesi on vähe ja paljud tulevad vaevu ots otsaga kokku või elavad sootuks viletsuses. Ääremaastumine ja Tallinnasse koondumine aina süvendab maapiirkonna ja linnade elanike võimaluste erinevust. Ma usun, et kõigile on selge, et senine lähenemine enam ei aita, kuid uue suuna leidmiseks ja vanast loobumiseks ei ole meil alati jagunud piisavalt julgust.

Sotsiaalkaitse valdkond on ilmekas näide selle kohta, kuidas inimeste vajadused ja võimalused on omavahel suures konfliktis. Oleme üles ehitanud bürokraatliku masinavärgi, mis võimendab probleeme, mitte ei lahenda neid. Osalt on selle masinavärgi ülesehitamist soodustanud ka võimetus uute ideede kõrval vanadest loobuda. Sellest hoolimata kulutame me sotsiaalkaitsele arenenud riikidega võrreldes vähe ning suur osa sellest vähesestki on inimeste ja nende lähedaste kanda ning korraldada.