Ivan Orav: õppetunnid noorele erakonnale
Tänapäeva sport on muutunud täiesti kasutuks kihutamiseks ei tea kuhu. Mistarvis peab inimene päev otsa ujuma, rattaga sõitma ja jooksma? Kas siis praamid, autobussid ja trammid maailmast kadunud on? Minu nooruses oli Raudmehe võistlus sootuks teistsugune. Esimese alana tuli üles künda kolmeruutkilomeetrine põld ja see rukist täis külvata. Seejärel tuli kirvega 180 kasepuud maha raiuda, laasida, tükkideks saagida ja parajateks küttepuudeks lüüa. Ning lõpuks 42 kilomeetri pikkune kraav kaevata, et selle abiga üks soo ära kuivendada. Minu isa oli Raudmehe võistluse mitmekordne tšempion, tal kulus nendeks aladeks umbes viis tundi. Ja see polnud niisama tühja rabelemine, tegu oli tarvilike toimetustega.
„Härra Orav, EKRE populaarsus muudkui kasvab,” seletas ta häbelikult. „Mine tea, äkki saame tuleval kevadel isegi valitsusse. See oleks hea küll. Sel suvel oli lageda taeva all kangesti palav, päike lõõskas lagipähe, aga Stenbocki majas pidid olema konditsioneerid. Ainult et need vanad erakonnad vaatavad meile kuidagi viltu. Mina ei tea, mis see on. Kas me teeme midagi valesti või… Äkki annad nõu?”
Mina hea meelega aitan noori poliitikuid. Läksime Hirveparki ja istusime kõrvuti pingile. Mul hakkas kohe koitma, milles asi.
„Vaata, kallis laps,” ütlesin mina. „Esimene nõuanne on mul selline – särki tuleb vahetada iga päev. Eriti suvel palavaga. Muidu vanad erakonnad küll teiega ühte valitsusse ei lähe.”
„No aga särk on ju veel täitsa puhas, ma pole siia midagi peale tilgutanud,” vaidles Mart. „Kui jäätist söön, siis alati niimoodi ettepoole kummargil.”
„Plekke ei ole, see on tõsi,” nõustusin mina. „Aga inimene higistab. Teine asi – kui algavad läbirääkimised, siis need kestavad kaua ja tihtipeale võetakse kingad jalast, et varbad hingata saaksid. Nii et ka sokid peavad olema puhtad! Usu mind, niipea kui vanad erakonnad paha lõhna tunnevad, on koalitsioonikõnelustel lõpp.”
„Jätan meelde,” noogutas Mart. „Küll see Eesti poliitika on ikka silmakirjalik, meiesugustel aatemeestel on siin väga raske.”
„Ära virise midagi, hügieen on oluline! Päts näiteks oli nii puhas, et ta ihu krudises,” seletasin mina. „Vaata, mis sa praegu tegid! Sa võtsid midagi näpuga ninast. Seda panevad vanad erakonnad väga pahaks. Nina puhastamise jaoks kasutatakse ninarätikut.”
„Mida? Ninarätikut? Ega ma homo ei ole.”
„Mina seda ei tea, seda sa pead ise teadma.”
„Ma teangi!” ägestus Mart.
„Aga miks sa siis küsisid?”
„Ma pole küsinud, ma ütlesin: ega ma homo ei ole.”
„No just, sa küsisid: ega ma homo ei ole? Mina seda ei tea ja mul on ükskõik. Mina olen nagunii juba sinu jaoks liiga vana.”
„Ei ole!”
„Tänan komplimendi eest, aga olen ikka küll.”
„Ei!” karjus Mart. „Ei! Sina oled vana küll! Aga mina ei ole!”
„Jah, sina oled veel noor,” nõustusin mina. „Sellepärast on arusaadav, et sind need nabaalused asjad huvitavad. ”
Mulle meeldib noortega suhelda.
