TARMO PAJU AUTORIKÜLG | Miks sa seda teed, tapja rooli taga?

Mida, kuidas ja milliste sõnadega öelda sulle, tapja rooli taga, et kuuleksid ja kuulaksid?

Miks sa seda teed?

Tundub kuidagi naiivne arvata, et see küsimus sind liigutab. „Miks sa seda teed?” küsis kultusfilmis „Tulnukas” ka Märt Avandi mängitud peategelane Valdis „kamraadilt”, kui see oma noore pere laenu eest tuunitud sõidumasinat, rehve ja tümaka kõla demonstreeris. Ega see „vestluspartnerit” mõtlema pannud, küsija oleks äärepealt peksa saanud. Üks neist oli selles „dialoogis” tulnukas. Kumb, jääb maitse asjaks. Kokkuvõttes pole vahet, kumb.

Ma pole kindel, kas liikluses olen mina iga päev tulnukas. Või hoopis sina, Eriti Suure Tõenäosusega Tapja. Ka siin pole tegelikult vahet, kumb, sest me nagunii ei mõista teineteist. Aga kuna kohtume tihti, võiksime mõista. Hiljutine paarinädalane puhkus, millest paar tuhat kilomeetrit möödus ka autoroolis, viis mind sinuga tihti kokku. Nii sageli, et 2018. aasta kurb liiklussurmade statistika tundub igati loogiline.

Jah, just sinuga see juhtubki!

Käisime hiljuti maanteeametis Delfi sotsiaalkampaaniaga „Roolis ei loe!” seotud teemadel rääkimas. Sealsed töötajad, kes korraldavad liiklusrikkujatele koolitusi, ütlevad, et kuulevad sageli roolinutinäppijate selgitust: „Minuga seda küll ei juhtu!”

Just sinuga see juhtubki. Juhtub ja iga päev juhtub. Nende arvude ja uudise taga oled just sina. Kes siis veel? Aga sa ei usu. Kui lugeda näiteks liiklusteemadega tihedalt kokkupuutuva politsei juhtivkorrakaitseametniku Sirle Loigo kommentaari, on kahjuks tavaline, et oma käitumist muudetakse alles siis, kui õnnetus on juba toimunud.

Seda muidugi juhul, kui seejärel jääb veel võimalus midagi muuta.

Nii et ikkagi: miks sa seda teed?

Sina, roolijoodik

Sa sõidad iga päev mu kõrval, taga või mulle vastu. Õnneks pole me lähemalt kohtunud, seega oleme elus ja terved. Kõigil kahjuks pole nii palju vedanud. Jah, sina, kes sa oled rooli taga, promillidega.

See oled sina, joobes juht, kelle osalusel juhtus Eestis isegi eelmisel, statistiliselt erakordselt õnnelikul aastal, 182 liiklusõnnetust, milles hukkus 13 ja sai vigastada 236 inimest. Arvud ütlevad, et Euroopa Liidus seostatakse joobes juhtimisega veerandit kõigist hukkunutega liiklusõnnetustest. Eestis oli see arv mullu paar protsenti kõrgemgi.

Neid ridu kirjutadeski ootab varahommikul postkastis politsei hommikune liiklusülevaade, mis ütleb, et kolmapäeval tabati autoroolist seitse alkoholi tarvitanud juhti. See oli tegelikult hea päev, sest teisipäeval oli neid tosin, pluss üks narkojoobe kahtlusega roolikeeraja. Ei, ka see oli hea päev – pühapäeva hommikul saadetud ülevaates olid samad arvud 36 ja 2.

Need arvud räägivad vaid tabatud juhtidest. Seega, ilmselt kohtume sinuga sageli. Kõhe värk, et sind nii palju on. Isegi, kui oled „vaid” 0,5-promillises joobes ehk teinud võib-olla paar õlut, oled tõstnud võimalust sattuda fataalsesse õnnetusse viis korda. Lihtsas keeles – võimalust saada surma või saada tapjaks. Ma ei teagi ausalt öeldes, kumb on hullem saatus. Viimane vast ikka.

Nii et tõsiselt: miks sa seda teed? See peaks ju olema põhimõtteline otsus – kas istud promillidega rooli või mitte.

Sina, tapjalik kihutaja

Kümnest autost koosnev kolonn on Tartu maanteel aeglasema veoki taga. Enamik kolonnist soovib sobival hetkel mööduda ja oma tempos teed jätkata. Aga ei, sul on kõigist kiirem, kõige vähem kannatust ning tunned kõige vähem muret enda ja teiste elude pärast. Kas või ühekaupa pressid sa mööda minust, järgmisest autost, ülejärgmisest. Hea, kui vahe sinu ja vastutulijaga, või tagasi reastudes minuga, on meeter. Miks sa seda teed?

Või sina, kes sa jääd teel Kuivastusse praamile sõites pisut aeglasemana mulle ette ja kellest möödun. Mul on nii enne kui ka pärast sinust möödumist auto püsikiirusehoidjal, seega tean, et jätkan endise kiirusega. Sina aga mitte. Sul on äkitselt kiire. Võtad sappa, kohe hästi tihedalt sappa, nii et mu kergemgi pidurivajutus lõppeks sinu auto esiotsaga minu auto tagumises otsas. Sa ei hooli, et maas on pidevjoon, tõusul nähtavus piiratud ja isegi su võimsa Audi kiirendus ei aitaks möödasõitu lõpetada, kui sekundi või kahe jooksul vastassuunast auto nähtavale ilmuks. Aga see ei hoia sind tagasi. Olgu, läkski õnneks!

„Liiga suur sõidukiirus ja oma võimete ülehindamine” on kõige sagedamini nimetatav liiklusõnnetuste põhjus. See kõlab kuivalt nagu mingisugune force majeure, mille miski või keegi autojuhile peale sunnib, nagu hääl peas skisofreeniahaigele. Tegelikult oled see kõigest sina ja sinu otsus. Miks sa seda teed?

Sina, nutinäppija

Ma ei näe täpselt, mida rooli taga teed, aga saan kaugelt aru, et su tähelepanu on mujal kui teel. Sa kaldud ühe või teise teejoone poole. Su kiirus kipub kahtlaselt langema, kui sul on telefon käes.

Räägid telefoniga, kuigi juba sõidustiilist on kaugele näha, et sa ei suuda samal ajal ligilähedaltki turvaliselt sõita. Veel hullem, vaatad spordiülekannet, filmi, loed artiklit, jälgid sotsiaalmeedias toimuvat, laigid, jagad, kirjutad, postitad. Isegi kui su auto ei kaldu tähelepanematusest vastassuunavööndisse ega tapa sind, su kaaslast või vastutulijat, ei suuda sa eales reageerida, kui just selle paari sekundi jooksul, mil jälle telefoni silmitsed, hüppab teele metsloom, kaldub teele hooletu jalakäija, mänguhoos laps, jalgrattur või sõidab vastu samasugune nutisõltlane.

Sattusin hiljuti vaatama üht USA-s valminud sotsiaalset eksperimenti noortega, kes tunnistasid kaamera ees, et kasutavad roolis telefoni. Nad pidid oma harjumust selgitama, ja said siis silmitsi seista neiuga, kellele koolilõpupeolt koju sõites kihutas otsa samal ajal telefonile keskendunud autojuht. Neiu vanemad hukkusid, ta ise vajas kuudepikkust taastusravi.

Miks sa seda teed? Mainitud videos küsiti seda, vastuste seas kõlas isegi sõnapaar „igav on”. See tuli neiult, kes tunnistas, et surfab Instagramis ja Snapchatis, sest kui keegi postitab, peab ju alati kohe reageerima.

„Tapsin inimese, sest mul oli igav.” Kuidas oleks elada sellise teadmisega?

Sul on üliohtlik sõltuvus. Sinust saab telefoni näppides tapja või saad ise tapetud isegi tõenäolisemalt kui joobega sõites, ütleb rida eksperte ja katseid. Sina seda muidugi ei usu. Mis sellest, et juba aastal 2015 ütles maanteeameti uuring, et telefon, ei, telefoni kasutada otsustanud juhid põhjustasid keskmiselt üle kahe liiklusõnnetuse päevas. Kuna hinnang põhines autojuhtide enda ütlustel, oli tegelik arv juba siis suurem.

Tänavune must liiklusstatistika on saanud ühe väga selge mustri, mida varem nii sageli ei märgatud – silmanähtava põhjuseta vastassuunavööndisse kaldunud auto, laupkokkupõrge ja politsei kommentaarid kõrvalistest tegevustest roolis, isegi kui ekspertiis pole veel ametlikult õnnetuse põhjust tuvastanud. Aga kahtlused on politseinikel järelikult olnud kohe.