Tundub kuidagi naiivne arvata, et see küsimus sind liigutab. „Miks sa seda teed?” küsis kultusfilmis „Tulnukas” ka Märt Avandi mängitud peategelane Valdis „kamraadilt”, kui see oma noore pere laenu eest tuunitud sõidumasinat, rehve ja tümaka kõla demonstreeris. Ega see „vestluspartnerit” mõtlema pannud, küsija oleks äärepealt peksa saanud. Üks neist oli selles „dialoogis” tulnukas. Kumb, jääb maitse asjaks. Kokkuvõttes pole vahet, kumb.

Ma pole kindel, kas liikluses olen mina iga päev tulnukas. Või hoopis sina, Eriti Suure Tõenäosusega Tapja. Ka siin pole tegelikult vahet, kumb, sest me nagunii ei mõista teineteist. Aga kuna kohtume tihti, võiksime mõista. Hiljutine paarinädalane puhkus, millest paar tuhat kilomeetrit möödus ka autoroolis, viis mind sinuga tihti kokku. Nii sageli, et 2018. aasta kurb liiklussurmade statistika tundub igati loogiline.

Jah, just sinuga see juhtubki!

Käisime hiljuti maanteeametis Delfi sotsiaalkampaaniaga „Roolis ei loe!” seotud teemadel rääkimas. Sealsed töötajad, kes korraldavad liiklusrikkujatele koolitusi, ütlevad, et kuulevad sageli roolinutinäppijate selgitust: „Minuga seda küll ei juhtu!”

Just sinuga see juhtubki. Juhtub ja iga päev juhtub. Nende arvude ja uudise taga oled just sina. Kes siis veel? Aga sa ei usu. Kui lugeda näiteks liiklusteemadega tihedalt kokkupuutuva politsei juhtivkorrakaitseametniku Sirle Loigo kommentaari, on kahjuks tavaline, et oma käitumist muudetakse alles siis, kui õnnetus on juba toimunud.

Seda muidugi juhul, kui seejärel jääb veel võimalus midagi muuta.

Nii et ikkagi: miks sa seda teed?

Sina, roolijoodik
Sina, tapjalik kihutaja
Sina, nutinäppija