JUHTKIRI | Arvamusfestival, puhka jalga
Oli see ju Eesti jaoks midagi enneolematut: bändide asemel astusid Paide Vallimäe käärudes lavalaudadele mõtlevad pead, et arutada tõsiseid ühiskondlikke teemasid.
Vahepeal on aeg edasi läinud ja paratamatult kostab üha rohkem hääli, mis ütlevad, et arvamusfestival on väsinud, oma aja ära elanud. Et sealt ei õnnestu noppida piisavalt värskeid ideid ja üritus on jäänud elitaarseks, jõudmata n-ö keskmise eestlaseni, pealegi võiks lõputu arvamise asemel suunata ressursse rohkem millegi ärategemisse.
Tõsi, igal aastal on festivaliga kaasnenud mõni uuendus. Näiteks tänavu pidid erakonnad kaasama enda korraldatud aruteludesse ka mõne teise partei esindaja või eksperdi. Kuid laias laastus on formaat jäänud endiseks.
Kriitikat tasub võtta tõsiselt. Erinevalt näiteks eraisikute äriprojektist Õllesummerist on arvamusfestival sotsiaalne ettevõtmine, mistap on põhjendatud iga kord küsida, kas sellist üritust on Eestile vaja ja kas sellest saadav ühiskondlik kasu on ikka piisav.
Parim viis seda teada saada on jätta arvamusfestival järgmisel aastal ära. Ühtpidi oleks see hea lakmuspaber: kui festivali puudumist ei märgata, sureb see loomulikku surma. Kui märgatakse, annab paus loodetavasti ettevõtmisele nii sisult kui ka vormilt uut hoogu. Senisest suurema kirega tullakse nii kuulama kui ka korraldama, paus suurendab ideede kontsentratsiooni ja isegi väiksed korraldusuuendused mõjuvad värskemalt.
Ehk on ka aeg astuda arvamusfestivalist samm edasi ja edendada arvamuskultuuri Eesti ühiskonnas laiemalt? Pingutada, et selle festivali vaim jõuaks ka nendeni, kes pole seal ega eelarvamusfestivalidel kordagi käinud. Miks mitte kasutada festivali ärajäämisest tekkivat võimalust ja korraldada järgmisel aastal erakondade esimeeste väitlus hoopis teistsuguse publiku ees? Seda ei pea kolima päris Õllesummerile, ent kui leitakse moodus, mis aitab rahval ja võimul teineteisele läheneda, väärib see katsetamist. Samuti ootame endiselt algatusi, mis oleksid vahelduseks ka „tegutsemisfestivali” moodi.
