Ott Tänakule ei ole rallimaailmas vastast, Paavo Järvi triumfeeris Eesti Festivaliorkestriga Euroopa kõige nõutumatel lavadel ja UEFA superkarikas mängiti välja Tallinnas. See kõik juhtus seitsme päeva jooksul ja mis kõige olulisem, tegemist ei ole mingite lotovõitude või imega. Toimunu on Järvi, Tänaku ja tegelikult ka Aivar Pohlaku taseme jaoks normaalsus.
Kui lähtuda telelegendi Toomas Uba hüüatusest “meie mees rahvusvahelises telepildis”, siis võib lõppevat, Eesti Vabariigi 100. aastapäeva 33. nädalat pidada Eesti edukaimaks.
Välk ja pauk läks lahti esmaspäeval, 13. augusti õhtul Londonis, Royal Albert Hall kontserdisaalis Paavo Järvi poolt loodud ja juhatatud Eesti Festivaliorkestri (EFO) esmakordse ülesastumisega maailma tuntuimal klassikalise muusika festivalil BBC Proms. Eesti Festivaliorkester sai kutse Londonisse varakevadel, mille järel tuli isegi muuta statsionaarse Pärnu Muusikafestivali toimumisaegu. Solistiks kutsus maestro Järvi Gruusia päritolu Kathia Buniatishvili, hetke seisuga maailma ühe enimnõutud pianisti. Londoni 6000 pealise publiku ees soojaks ja kokku mänginud EFO ning Buniatishvili kordasid oma edu kolmapäeval, 15. augustil Euroopa ühes uusimas Hamburgi Elbphilarmonie kontserdisaalis. Pea igast Järvi intervjuust, ja tegelikult laieneb see kogu Järvide dünastiale, kumab läbi jõuline Eesti asja ajamine.
Postimees pealkirjastas laupäevase Paavo Järvi persooniloo „Alati Eesti eest väljas“. „Iga kord, kui sa uksest välja lähed, pead sa olema eestlane“. Need olid vanaema poolt Paavole eluks kaasa antud sõnad. EFO edu ei ole sündinud üleöö. Selle nimel on palju inimesi teinud Pärnu Muusikafestivali raames aastaid väga palju tööd. Pealkirjadest kõlama jäänud läbimurre on kindlasti ka tagasiside senistele toetajatele, riigile, omavalitsusele, erasektorile. Kõrgliigas tuleb mängida kõrgliiga panustega, nii nagu ka järgmine erakordne näide lõppevast nädalast.
Samal ajal, kui EFO rahvas Londonist Hamburgisse liikus, kohanesid maailma parimad jalgpallurid Tallinna oludega. Tähelepanuväärsed olid juba nende mängueelsed intervjuud.
„/../ Staadion on natuke väiksem, aga see pole oluline. See annab riigile hea võimaluse sellise võistluse korraldamiseks“, kõneleks justkui Eesti poliitik, aga tegelikult Real Madridi kapten Sergio Ramos. Ja nii edasi, ja nii edasi. Selge see, et sellist tähelepanu ei osta ühegi kampaaniaga. Kahe Madridi superklubi mäng Tallinnas oli Eesti vaates ühe mehe sõu ja selle mehe nimi on Aivar Pohlak.
NB! taas Gruusia jälg. Just 2015. aastal Tbilisis toimunud Superkarika ajal kinnitas Michel Platini peaminister Taavi Rõivasele, et 5 miljoni investeeringu puhul Lilleküla staadionisse, saab Tallinn endale 2018. aasta UEFA Superkarika finaali. Sellise lubaduse andjal, ja seejuures on Platini ise suurest jalgallijuhtimisest hetkel eemaldatud, peab olema kandidaadi suhtes absoluutne usaldus.
Palju on räägitud sellest, kuidas Eesti ühe või teise suure sündmuse korraldamisega hakkama saab. Selles ei kahtle ammu enam keegi. Aga kuidas sellised sündmused Eestisse tuua, see on puhas konkreetsete inimeste isiklik karisma ja lobby võimekus. Tulemuseks on 50 miljonit televaatajat mängu ajal ja tuhanded lood enne ja pärast seda. Ja nagu sellest kõigest vähe oleks, käis Tallinnas jalgpalli vaatamas ka Placido Domingo. Kel teda näha ei õnnestunud, saavad tulla jaanuari keskpaigas Domingot kuulama Saku Suurhalli, kus suurmees esineb koos meie ERSOga.
Ja nädala lõpuks Ott Tänaku ja Martin Järveoja järjekordne etapivõit WRC sarjas, Saksamaa rallil. Vaid mõned aastad tagasi seisis Kraavi-Ott valiku ees kas jätkata pürgimist unistuse suunas või murda saatusele alla ja alustada töömehe karjääri Saaremaa garaažis. Pühapäeval, 19. augustil Saksmaal olnuks teine koht juba õrn pettumus. Sellistesse kõrgustesse on Tänak ja Järveoja lati ise tõstnud. Võimas nädal. Raske on ajaloost võrreldavat leida. Palju õnne meile kõigile!
Artikkel on varasemalt ilmunud Meelis Kubitsa Facebook'i lehel.
