Isamaa esimees püünele tahtvatest erakondadest: Uudsuse eksitav võlu?
Isamaa tähistas pühapäeval, 19. augustil Pilistvere kivikangru juures Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) asutamise 30 aastapäeva. Kokkutulnud trotsisid vapralt vihma ja tuult kuulates esinejate kõnesid, kuidas sündis Nõukogude Liidu esimene demokraatlik erakond. Avaldasime tänu ja meenutasime inimesi, kes julgesid rääkida Eesti iseseisvusest juba siis, kui paljud, ka näiteks Rahvarinne, pidas seda hullumeelseks äärmusluseks. Vanemad osalejad - neist mitmed nõukogude Eestis taga kiusatud vabadusvõitlejad - on pidanud trotsima hullematki kui heitlik ilm. Eesti vanima erakonna lipp lehvis pühapäeval Pilistveres uhkelt, sest Isamaa on ERSP õigusjärglane.
Miks on oluline see, et Isamaa on ERSP õigusjärglane? Seepärast, et erakondade järjepidevus on oluline. Isamaa pikk ajalugu tähendab ka järjepidevat vastutust valija ees. Meie ajalugu on näidanud ka seda, et populistlike sõnumitega pole meie erakond kuigi edukas ega usutav - see ei ole meie tee. Isamaa tee on toetuda oma väärtustele ja pikaajalisele plaanile. Ja keskenduda nendele lubadustele, mis esmapilgul ei pruugi olla populaarsed, aga pikas perspektiivis on Eesti arengule väga olulised.
Näiteks Isamaa kujundatud Eesti kodakondsus- ja migratsioonipoliitika rangus ei meeldinud paljudele, aga see oli väikese rahva jaoks konkreetsetes oludes hädavajalik. Ükskõik kui mesikeelselt ei räägitaks täna vajadusest seda oluliselt muuta, on toimivad aluspõhimõtted asjakohased ka praegu. Siin peame endale kindlaks jääma, kui tahame riigi ja rahvana kesta.
Täielik üleminek eesti keelele
Samamoodi peaksime me suhtuma ka keelepoliitikasse. Me peame suutma kokku leppida mõistliku ja teostatava tähtaja, mille jooksul kõik koolid ja lasteaiad lähevad üle eestikeelsele õppele. Justnimelt lähevad üle eesti keelele, mitte ei segune venekeelse õppega, mida soovitab erakonnaks pürgiv Eesti 200. Sest meie emakeelel on maailmas ainult üks pelgupaik - see on Eesti. 27 aastat iseseisvust on tõestanud, et integreerumine ei toimu iseenesest, vaid vajab otsuseid ja tööd.
Valimiste aegu tulevad erakonnad välja nii siiraste ja vajalike kui populistlike ja omakasupüüdlike lubadustega. Valijale võib nende eristamine olla ülejõu käiv ja seetõttu peab demokraatia jääma lootma ajakirjanduse kui vahekohtuniku sõltumatule ja õiglasele tegevusele. Valijad ootavad, et nii ajalooga erakondi kui verisulis poliitilisi liikumisi koheldakse võrdselt. Uudsus ja protestimeelsus ei tohi olla aluseks madalamatele standarditele.
Kui eelmistel valimistel vastandusid Vabaerakond ja EKRE kõikidele pikema ajalooga erakondadele, keda kutsuti põlastavalt kartellierakondadeks, siis nüüd on alanud tõeline võidujooks, kes suudab veenvamalt protestihäältega dialoogi pidada ning võimsamalt vastanduda kehtivale poliitilisele süsteemile ja erakondlikule demokraatiale. Lisaks kartellistunud poliitsüsteemi purustamisele lubavad uude kuube rüütatud vanad tegijad ka uut kultuuri ja uut moraali ning pikka vaadet Eesti elule. Kõik saab olema uut moodi ja parem. Endised erakondade esimehed uute poliitiliste liikumiste eesotsas on täis tahtmist ära teha kõik see, mis varasema poliitikukarjääri jooksul tegemata on jäänud. Küllap loodetakse sarnasele edule, mis sai osaks Rahvaliidule pärast ümbersündi EKRE-ks. Aga kõik ei mahu marjamaale ja arvata võib, et loosungite võistupakkumine tuleb populistlikum ja segadust külvavam, kui kunagi varem.
Teavad, mis müüb
Mõned vanad erakonnad seevastu panustavad rikkalikele rahalistele lubadustele, nemad juba teavad, mis müüb. Pole vahet, kas tegemist on parem- või vasakerakonnaga. Tasuta avalikud teenused, toetuste ja pensionide suurendamine, maksude alandamine, tagatisteta laenuvõimalused ja maksumaksja rahaga uue riiklike fondi asutamine, tasuta hooldekodukohad ja odavad üürikorterid, on ainult lühike loetelu juba väljahõigatud lubadustest. Küllap põrutame pärast valimisi kommunismist ette. Pole ime, kui valija on segaduses.
Minu käest küsitakse täna erakonna esimehena peamiselt seda, mida Isamaa tegi või tegemata jättis Tsahkna, Partsi või Laari ajal. Seda nii heas, kui halvas. See ongi üks osa ajalooga erakondade poliitilisest vastutusest. Kummalisel kombel on aktiivsemateks küsijateks ja alternatiivide pakkujateks just endised erakondade esimehed Tsahkna ja Talvik. Igaks valimiseks uue ajaloota poliitilise liikumise organiseerimine tundub ahvatlev ja mugav lahendus valijate häälte püüdmisel aga kas valija on ikka haugi mäluga? Ei usu.
Jah, Eesti poliitika peab uuenema nii läbi uute tulijate, kui vanade erakondade uuenemise ja selleks on meie poliitiline süsteem ka avatud. Tõsi, mõned muudatused, mis avardavad uute tulijate võimalus, nagu Riigikogu avatud üleriigilised nimekirjad ja erakondade valimisliitude lubamine Riigikogu valimistel, vääriksid toetamist ja küllap me selleni ka jõuame. Aga kui lipukirja vahetamisega ja uudsuse eksitava võluga soovitakse asendada mäluga poliitika, siis on midagi valesti.
Isamaa ei kavatse utoopiliste lubadustega konkurente üle trumbata. Valimistega imet ei sünni ja jumal maapeale ei lasku. Meie eelistame „karismaatiliste" poliitikute ahvatlevate pakkumiste asemel tervemõistuslikke ja realistlikke lahendusi. Olgu need lahendused kasvõi argiselt hallid ja raskesti „müüdavad". Mina soovitan Eesti poliitika järjepidevust ja usun valija talupojatarkusesse.
