Mõni päev enne avamist käisid üle maja suure hooga viimistlustööd. Sisehoovis tulevikus paiknevat vertikaalset aeda, kus metsviinapuud hakkavad mööda seinu üles ronima, tuleb esialgu veel ette kujutada. Ent näiteks vaade, mis katuseterrassidelt Toompeale või merele avaneb, on olemas. Eesti Päevalehele rääkisid läbitud teekonnast EKA uue maja arhitektid Joel Kopli, Koit Ojaliiv ja Juhan Rohtla ehk KUU arhitektid.

2014. aastal, kui EKA uue hoone rajamiseks arhitektuurikonkurss korraldati, olite büroona tegutsenud vaid kolm aastat. Enesekindlusest ilmselt puudus ei olnud, et julgesite nõnda suure tüki käsile võtta?

Rohtla: Selleks, et konkursil osaleda, ei ole enesekindlust vaja. Aga see, et meile võit tuli, andis kindlasti enesekindlust ja ego-boosti juurde.

Ojaliiv: Olime sellal väike kollektiiv ja üks võtmekohti oli kindlasti meeskonna kokkupanek. Otsisime palju nii-öelda kaasvõitlejaid: sise-, maastiku-, restaureerimisarhitekte ja teisi. Julgen öelda, et saime iga osa tegema oma ala parimad.

EKA arhitektid Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla ja Joel Kopli uue hoone põhisissepääsu ees

Läheme korraks ajas tagasi. Millised olid peamised märksõnad, mille kaudu te hoonele lähenesite?

Kopli: Soovisime uude hoonesse kindlasti tuua omaaegse tehasehoone tooriklikkust. See tähendas vanade hoonete konstruktsioonide paljastamist, puhtaid pindu ja mitte mingit liigset ülesvuntsimist ega ilustamist.

Rohtla: Meie tööd eristaski konkursil ilmselt arhitektuurne otsus lisandusi võimalikult täpselt ja selge kontrastina teha ning säilitada võimalikult palju.

Ojaliiv: Tekitasime hoonele südamiku, mida läbiks omakorda ringlus. Tudengid, töökojad ja dekanaat on eri tiibades, üldkasutatavad ruumid aga hoone keskel. Nii et paratamatult peavad nad majas palju liikuma ja suhtlevad niimoodi omavahel rohkem. Palju on ka läbipaistvust, klaase, läbi mille näha, mis mujal toimub. Ideaalis võiks see tekitada uusi koostöövorme, mis ei olnud võimalikud, kui EKA mööda linna laiali oli.

Rohtla: Juba see, et uus kunstiakadeemia toob kõik osakonnad taas ühte majja kokku, loob nende vahel sünergiat. Meie visioonis peaks hoone seda nii visuaalselt kui ka sisuliselt suurendama.

Kopli: Majal on kaks sissepääsu: peamine on Põhja puiesteel, teine Kotzebue tänaval. Mõlemat ühendab fuajee. Neist ustest käivad nii õpilased kui ka töötajad. Meie enda kogemus vanas EKA hoones õppides oli just see, et saime terve kooli peal ringi käia ja tutvusringkond oli selle võrra mitmekesisem. Juhuslikud põrkumised tekitavad seda õhkkonda, mis kunstikoolis olema peaks.

Te olete kõik EKA lõpetanud. Kui palju te projekti puhul enda kogemusest lähtusite?

Kopli: Täielikult.

Rohtla: Teadsime algusest peale, millega tegeleme. Kaheksa aastat siin koolis andis üsna hea tunnetuse. Hoone pindala piiratus määras seejuures kohe selle, et pidime mõtlema ruumide võimalikult suure ristkasutuse peale.

Ojaliiv: Iseseisva õppetöö ala on ka koht, mida varem ei olnud ja kust võiks samuti tekkida sellist risttolmlemist.

Kopli: Esimese EKA hoone konkursiga võrreldes jagati ruumiprogramm umbes kahega, see andis põhjuse ruumikasutus nutikamalt läbi mõelda. Et funktsioonid ei oleks dubleeritud ja et ruume oleks võimalik vajadust mööda suuremaks ja väiksemaks teha.

Uue EKA moodustavad neli tiiba, millest A-hoone on uus, kõigile avatud ruumidega. B-, C- ja D-tiivad on eri ajastutest. Seejuures olid Nõukogude ajal ehitatud kaks hoonet selgelt eri funktsiooniga: üks oli tööstushoone ja seega suurema kandevõimega, teises olid kontoriruumid. Sellekohaselt varieeruvad ka korruste kõrgused.

Uus hoone ehk A-tiib jääb kõigile avatuks ja siia võivad tulla kõik linnaelanikud. Aga miks nad seda tegema peaksid?

Ojaliiv: Nad saavad siia tulla näiteks sööma, näitusele või raamatukokku. Siin hakkab toimuma ka avalikke seminare.

Rohtla: Avalikud funktsioonid annavad loodetavasti ka linnaosale palju juurde. Nii palju kui maja ümbrusega suhtleb, annab see siia ka uut energiat.

Ojaliiv: Linna kese ilmselt küll pigem kaotab selle tõttu, et tuhatkond andekat tudengit sealt ära tuleb. See jääb lihtsalt monofunktsionaalsemaks, rohkem kontorite ja kaubanduskeskuste piirkonnaks. Küllap võib tudengite siia tulemisest tekkida ka mingisuguseid draamasid, aga pigem ilmselt ikkagi kasu.

Rohtla: Mul on projekti käigus tekkinud tugev tunne, et Kalamaja ongi EKA-le parem koht kui Tartu maantee krunt seda oli. See on kunstiakadeemia istutamiseks viljakam pinnas. Siin on palju söögikohti, siia pääseb rattaga paremini ligi.

Eugen Habermanni 1926. aasta projekti järgi ehitatud vabrik valmis 1932. aastal. Esialgu kandis see nime Rauaniit, hiljem ka Punane Koit ja SUVA.

Te olete maja puhul rääkinud skeletist ja vereringest. Kuidas need metafoorid arhitektuuris avalduvad?

Ojaliiv: Skeletiks on väljapuhastatud keham. Uus osa loob südamiku, mis lahendab ära logistikaprobleemid ja tiibade korruste erinevad kõrgused. Hoonete siseperimeetris on aga vereringe: käigutee, mille kõrval on aktiivne sein, mis on tähistatud teistsuguse siseviimistlusega ja on ühtlasi liikumisel orientiiriks. Paksu seina sisse on paigutatud lisafunktsioonid, nagu tehnošahtid, WC-d, kööginurgad, tšillimisalad ja muu selline. Aktiivsest seinast väljapoole jääb funktsionaalne ruum ehk osakondade ruumid, kus pole enam kandvaid seinu ja sestap võimaldab ruumitoorik tulevikus mingil määral ruumi ümber mängida.

EKA uue maja graafika ja visuaalse identiteedi on teinud Stuudio Stuudio graafilised disainerid.

Tehasehoonete säilitamise juures olid mängus ka muinsuskaitse nõuded. Mis nende tõttu säilitada tuli ja millised olid teie enda jaoks kõige ägedamad osad, mis kindlasti nähtavale jätta?

Kopli: Kõige väärtuslikum hoone on nurgapealne Habermanni maja, mis on projekteeritud esimese Eesti ajal, 1926. aastal. See on ümber ehitatud üsna range järelevalve all, suurt sekkumist ei saanud lubada. Vähemväärtuslikud olid Nõukogude ajal ehitatud kaks tiiba.

Rohtla: Joel rääkis muinsuskaitse väärtushinnangutest, ent me ise käitlesime tegelikult kõiki hooneid võrdselt ja leidsime igaühest midagi sellist, mis väärtustamist väärib. Näiteks tööstushoonete konstruktsioon, fassaadirütmid.

Kopli: Kotzebue tänava poolse tiiva akende rütm on üks, Habermanni majal hoopis teine ning kui jõuame Põhja puiestee poole, siis kolmas. Need erinevad kihistused rikastavad tervikut.

Rohtla: Kõigil hoonetel on iseloomulik konstruktiivne ülesehitus. Sisehoovi ulatuva tiiva puhul oleme lükanud sissepoole hoone enda, ent postid ja talad jätsime nähtavaks. See on skeleti paljandumine, mis võimaldas siia palju rohkem valgust ja õhku lasta ning hoovi avaramaks muuta. Siseviimistlus on tehtud liivapritsiga ja kõige muinsuskaitseväärtuslikum osa on puhastatud skalpelliga. Me puhastasime välja vanad kihistused ja ootame, et lisanduksid uued. Selline lahendus võiks julgustada inimesi sekkuma: seintele võib teha märkusi. Kui midagi läheb maha, pole sellest hullu.

Kopli: See kontseptsiooni osa on juba avaldunud, ehitajad on teinud seintele enda jaoks vajalikke märkmeid.

Rohtla: Juba konkursi ajal nimetasime maja lõuendiks. See on alus või raamistik, foon, kuhu tudengid looma hakkavad.

EKA stsenograafidele on ehitatud black box.

Ehkki päris ideaalset lahendust saavutatud ei ole, saan aru, et enamik majast on ka erivajadusega inimestele ligipääsetav?

Ojaliiv: Töötasime algusest peale koos invaühinguga. Kotzebue tänavalt on ratastoolidele ligipääs ilma trepita, Põhja puiestee poolt on ligipääs pandusega, mille kalle on veidi järsem kui ideaalne, ent lubatu piires. Kompromiss, mille invaühinguga tegime, on selles, et käsipuid ei ole ehk nii palju, kui võiks. Inva WC-d on üle ühe korruse nagu ka näiteks superministeeriumis. Viitade ja tähistusega peaks kõik korras olema. Kohad, mis ratastooliga liikujatele probleeme võivad tekitada, on mõne ruumi lävepakud, ent nende puhul oli küsimus jällegi rangetes helipidavuse nõuetes.

Kopli: Siin on kümneid eri tasandeid, mis on tulnud omavahel ühendada. Erinevad korruste kõrgused on teinud selle pisut keerulisemaks, ent ratastoolile peaksid olema ligipääsetavad kõik ruumid, välja arvatud üks kaheksaruutmeetrine tuba tornis. Kui oleks tehtud täiesti uus maja, siis oleksid sellised küsimused ära langenud.

Ojaliiv: Aga ma arvan, et me oleme vaegliikujate jaoks suutnud need küsimused siiski ilusti ära lahendada.

Ja kõige iidsem küsimus. Mis tunne nüüd kogu selle mitu aastat kestnud protsessi lõppjärgus on?

Ojaliiv: Intervjuusid ja esinemisi on ju enne ehitust ja ehituse ajal olnud tohutult. Oleme saanud kätega vehkida ja rääkida, mis tuleb ja kuidas me midagi mõtleme. Ent nüüd oleme oma tööga sisuliselt ühel pool ja jääb vaid kasutajate tagasisidet oodata.

Kopli: Maja ehitamisega seotud viivituste puhul on kõige suurem hirm olnud, et EKA lahustub lõpuks lihtsalt mööda linna ära. Nii et kõige parem meel on tegelikult selle üle, et see maja on nüüd lõpuks tõesti valmis.

EKA uus maja

Pärast EKA Tartu maantee 1 asunud hoone lammutamist 2010. aastal kuni praeguseni tegutses EKA mitmel ajutisel pinnal üle Tallinna. 2013. aastal valiti pärast pikki otsinguid, mille hulka kuulus ka naabri vastuseisu tõttu luhtunud Art Plaza projekt, uue hoone asukohaks ajalooline vabrikuhoone Kalamajas Põhja puiestee ja Kotzebue tänava nurgal.

Uues hoones on kuus maapealset korrust, üks maa-alune korrus, 12 300 m² kasutatavat pinda. Maja kogumaksumus ühes maa, hoone ja sisseseadega on 28 miljonit eurot.