Ivan Orav – 110!
Ma, muide, mäletan hästi seda päeva, kui isa saabus koju rõõmusõnumiga – Eesti riik on sündinud! Mina ei saanud veel asjast õieti aru ja küsisin, et kas temaga mängida saab. Aga isa vaatas mulle tõsise näoga otsa ja ütles:
„Eesti riik pole mänguasi. Sina, Ivan, oled temast kümme aastat vanem, sa pead tema eest hoolitsema ja teda kaitsma!”
Täna õhtul peame põrgus ka väikest pidu. Küllap olete näinud, kuidas töömehed minu hauasamba, selle klaasist risti juures askeldavad. Ei, rist ei ole remondis, ehkki klaas on muidugi õrn materjal. Mina ise oleksin oma hauasamba rauast teinud, nagu sepale kohane, aga Jaak Aaviksoo, kes kaitseministrina tollal minu matuste eest vastutas, on ju väikest viisi teadusemees ja leiutaja.
„Teeme sellise hauakivi, mis on samaaegselt ka küünal,” rääkis ta. „Muidu kustutab tuul kalmistul alati tiku ära. Aga kui tuli põleb hauakivi sees, eks katsugu siis!”
Niimoodi see helendav imeasi valmiski. Ja suur klaasist anum kulub ju alati ära. Praegu täidame sammast õunamahlaga, selle jaoks ongi need tellingud. Ja siis paneme veini käima! Sedasi igal aastal. On, mida külalistele pakkuda, niihästi sünnipäeval kui ka muidu.
Väga ootan näiteks paavsti visiiti. Väga kena Franciscusest, et ta mulle külla sõidab! Muide, seoses paavstidega on mul üks naljakas lugu. Olin siis veel päris pisike, nii umbes viieaastane, kui tulin ükskord suure jooksuga tuppa ja hüüdsin:
„Ma nägin paavsti! Ma nägin paavsti!”
„Kus sa teda siis nägid?” imestas ema.
„Laadal!”
„No mis ta seal tegi?” oli ema jahmunud.
„Näitas mulle hambaid ja kriiskas! Tal oli punane tagumik!” seletasin mina.
Vanaema lõi käsi kokku.
„Kujutad sa ette! Ise veel püha mees ja näitab poisikesele hambaid! Häbi peaks olema!”
Aga isal tärkas kahtlus.
„Kus see paavst sul seal laadal oli?” uuris ta.
„Leierkastimehe kõrval, rauast keti otsas,” kõnelesin mina.
„Poiss, see polnud paavst, vaid paavian!” taipas isa. Nojah, sarnased sõnad ju! Väikesel lapsel läksid sassi. Siiamaani ajab muhelema.
Hiljem olen ma muidugi ka ehtsa paavstiga kohtunud. Johannes Paulus käis mul Nõmmel külas. Vestlesime oma haigustest, nagu eakad mehed ikka. Johannes ütles, et ta muudkui joob pühitsetud vett, aga see ei aita sugugi.
„Paljas vesi muidugi ei aita,” ütlesin mina. „Ega sa koer ei ole, et lombist vihmavett lakud. Sa pane ikka vee sisse pärnaõisi ja lase korralikult tõmmata. Siis aitab kohe!”
„Ah tõesti?” imestas paavst. Ta polnud pärnaõitest kuulnudki. Kinkisin talle suure kotitäie ja Johannes elaski tänu neile veel õige mitu aastat.
Eks näis, mis hädad Franciscust kimbutavad. Aga kõigepealt peame sünnipäeva ära. Olete kõik täna õhtul Vabaduse väljakule oodatud. Mulle meeldib, et mind maeti keset linna, igale poole pääseb jala.
