Marianne Mikko: sooline palgalõhe vajab tegusid, mitte pilkeid ja alandusi

Kui sotsiaaldemokraadid seitse aastat tagasi plakatitega „Ei palgalõhele!“ tänavatele tulid, oli naiste ja meeste palgaerinevus Eestis enam kui 30%. Täna on see Eurostati järgi 25,3% ja Eesti statistikaameti järgi 20,9%. Nii ehk teisiti on naiste palk täna kas veerandi või viiendiku võrra väiksem Eesti mehe töötasust.

Euroopa Liidu keskmine sooline palgalõhe on 16%, mis omakorda tähendab, et Eesti esindab jätkuvalt euroliidu kõige sügavamat soolist palgalõhet. Tähtsusetu pole fakt, et viimastel aastatel on Euroopa Liidu Nõukogu tungivalt soovitanud Eestil asuda palgalõhet vähendama. Teisisõnu jõuliselt vähendama ebavõrdsust naiste ja meeste vahel. Riigipõhine soovitus tähendab tegelikult töökäsku liikmesriigile.

Mis on võrdväärne töö?

Valitsuse tegevusprogramm ehk valitsuslepe aastateks 2016-2019 näeb ette, et „palgalõhe vähendamiseks antakse tööinspektsioonile volitused järelevalve tegemiseks naistele ja meestele sama või võrdväärse töö eest tööandja poolt makstavate palkade ja hüvitiste üle.“ Riigikogu liikmete ette jõuab septembris kompromiss, mis kohustab ennekõike avalikku sektorit maksma „võrdse töö eest võrdset palka.“

Küsimuse korral, mis on võrdväärne töö, saab seaduseelnõust selge vastuse: “Töö on võrdväärne, kui see on hinnatav võrdväärseks keerukuse, vastutuse, raskuse, tingimuste ja saavutatava tulemuse poolest“. Seega vastus habemega küsimusele autoremondilukksepa ja hooldustöötaja tööde võrdväärsusest.