TULEVIKU EESTI | Carri Ginter: millised on Eesti ühiskonna alusväärtused?

Riigi roll on aidata inimesel tema eesmärk saavutada. Eestis aga tõstab hoopis pead soov otsustada inimese eest ja tema asemel.

Oleviku Eestis on midagi, mis ajab mind närvi. On raske eristada head ja halba, kui pole ühist arusaama alusväärtuste kohta. Seega sünnivad halvad otsused, mis on juhuslikud ja oportunistlikud.

Näiteks 2014. aastal otsustas riigikogu 70 poolthäälega (ja ühegi vastuhääleta) jätta töötuskindlustushüvitiseta töötajad, kes olid töö kõrvalt ka juhatuse liikmed. Inimene maksis küll töötuskindlustusmaksu, kuid vastu ei saanud midagi. Sedasorti muudatused rajanevad arusaamal, et kodanik on ebausaldusväärne. Mullu tunnistas riigikohus seadusemuudatuse põhiseadusevastaseks.

Samasugust suhtumist näitas maksu- ja tolliamet spordiklubide parklates firmaautosid „vaadeldes”, aga ka kehtestades ettevõtetele tuhandeeuroste tehingute deklareerimise kohustuse, mille president hiljem põhiseadusvastaseks kuulutas. Eelmisel aastal hakati säärases vaimus sulgema paljude ettevõtjate kontosid, samal ajal aga ei märganud keegi ühe kohaliku panga kaudu toimuvat väidetavat ulatuslikku rahapesu.

Riigi roll on olla inimestele toeks nende eesmärkide saavutamisel. Meil aga tõstab hoopis pead soov otsustada inimese eest ja tema asemel, millist eesmärki seada ja mis viis selleks valida.

Nii kuulutati piitsameetodil rahvavaenlasteks inimesed, kellele meeldib alkohol. Seda tegid suitsunurgas kogunenud otsustajad. Need, kellele pakutud järsk aktsiisitõus ei sobinud, tituleeriti amoraalseks ja äraostetuks, ettevõtjad said rinda vereimeja medali. Selline käitumine saatis ka kütuseaktsiisi ebaratsionaalset tõstmist. Tänutäheks lisakäibe tekitamise eest saatsid samas tanklaketis töötavad Leedu kolleegid eestlastele šampanjapudeli.

Neil näidetel on üks ühine joon. Riik eeldab, et kodanik on ebaaus ja teda ei saa usaldada. Inimestega suheldes lähtutakse modifitseeritud piitsa ja prääniku strateegiast, kust kulude kokkuhoiuks on präänik välja jäetud.

Rapsimise asemele alusväärtused

Sotsiaalmeedia ja oma mõistuse abil teen katse sõnastada 12 peamist alusväärtust, millest lähtudes võiks Eestit juhtida:

• vaikiv eeldus, et kodanikud on targad ja usaldusväärsed;

• ühiskonda panustab palju isikuid, aga raha tuleb riigile ainult ettevõtlusest (mitte eurotoetustest). Ettevõtjad väärivad riigi partnerlust, lugupidamist ja julgustamist;

• peame püsima rahva ja riigina. Laste tervise kaitse üle ei tingita;

• elu regioonides on riigi säilimise seisukohalt kriitilise tähtsusega;

• meil on vabadustel põhinev ühiskond, kus inimeste igapäevaellu sekkutakse minimaalselt;

• loome Eestit endale ja tulevastele põlvedele, mistõttu meie otsused on tulevikku vaatavad. Loodusressursid on laen tuleviku arvelt;

• haridus ja teadus on meie prioriteedid ja tugevus;

• katla eri servades ei saa keeta erinevat suppi. Muutes seadust ühes valdkonnas, tuleb mõelda, kuidas see läheb kokku teiste strateegiliste otsustega ja kas see toetab nende saavutamist;

• riik peaks olema selline, mida tema kodanikud ka pidada jaksavad;

• töötav inimene on riigi jaoks väärtus ja seetõttu keskendume inimeste tööturul hoidmisele ja sinna tagasi toomisele;

• meie maksusüsteem peab olema lihtne. Nii lihtne, et maksude maksmine on kasulik;

• oleme nutikas riik, kus julgetakse mõelda raamidest välja ja proovida uusi lahendusi. Riigil peavad olema oma eelised rahvusvahelises konkurentsis.

Mida lisaksid sellele loetelule või kustutaksid sealt sina? Millise tähenduse annaksid loetelus toodud alusväärtustele?

Testime pakutud alusväärtusi

Kui Eesti võtaks omaks pakutud alusväärtused, kõlaks absurdselt näiteks plaan jätta riigi langevarjuta töötaja, kes proovib ettevõtlust. Mida rohkem on ettevõtlikult mõtlevaid inimesi, seda rohkem on riigil raha. Tuleb eeldada, et ettevõtlust alustav kodanik on aus ja usaldusväärne ning soovib ühiskonda lisaväärtust luua.

Suhtumise muutmise heaks eeskujuks on mõne aastaga saanud maksu- ja tolliamet. Kui lähtume eeldusest, et kodanik on tark ja usaldusväärne, ei lähe me kaasa survega varitseda spordiklubide parklates. Vabaneb haldusressurss, millega toetame ettevõtlust proovivat kodanikku.

Kui keegi soovib laadal porgandeid või täiturul riideid müüa, siis kuidas teha ettevõtluse alustamine talle võimalikult lihtsaks? On tal lihtne ja taskukohane pidada nõuetekohast raamatupidamist või hankida endale makseterminal? Võiks ju koostöös erasektoriga luua talle soodsa makselahenduse, mis aitab täita maksudeklaratsioonid, ühtlasi võtta mugavalt vastu kaardimakseid ja kõik vajaliku välja arvutada.

Eesti politsei on eeskujuks ja mõtleb karistustest kaugemale. Minu pakutud alusväärtustel põhinev riik ei nõuaks esimeseks lahenduseks trahvide mitmekordistamist ega kritiseeriks politseid, kui liikluses ilmnevad tagasilöögid.

Trahvimine on nagu lapse tutistamine. Kui sind väiksena karistati või said niisama kolki, siis ei vallanud sind mõistmine ja sisemisest motivatsioonist tulenev soov õppida, areneda ja olla parem. Sind täitis trots ja hirm. Karistuste ja kontrolli vindi pealekeeramine tähendab tagajärgedega tegelemist, tulemuseks veel närvilisemad, abitumad ja pettunumad inimesed.

Alusväärtustel põhinev riik küsiks, kuidas aidata kodanikul vastutustundlikult käituda, ilma et selle peamine ajend oleks hirm maanteel riigiga kohtuda.

Oleks rumal vaidlustada tasakaalustatud alkoholipoliitikat, mille juurde kuuluvad näiteks reklaamipiirangud ja mõistlik aktsiisimäär. Ent Eesti hiljutine agressiivne alkoaktsiisipoliitika, kus ühes katlas üritati keeta kahte eri suppi ja eirata naaberriigi aktsiisimäärasid, oleks takerdunud eespool pakutud alusväärtuste filtrisse.

Otsustati ju eirata näiteks seda, et alkoholitarbimine Eestis aasta-aastalt ühtlaselt vähenes. Selle asemel eeldati, et saame tegutseda naabritest sõltumata ja et kodanikud on piisavalt laisad, et jätta piiri taha alkoholi järele minemata.

Järsku tõusu õigustati lähtekohast, et kodanikud on lollid ja joovad ennast surnuks. Ühe vitsaga sooviti vähendada alkoholitarbimist ja jätta maksuraha Eestisse, seejuures usuti, et väikesed maapoed ei sure välja ja soome turistide hulk ei vähene. Ükski lootus ei pidanud paika.

Usaldades ja väärtustades oma elanikke ei sunniks riik puudega lapse vajadusi üksteist korda hindama, vaid keskenduks tema aitamisele ja vanemate tööturule naasmise toetamisele.

Leidub ka üksikuid näiteid tulevikku vaatavatest otsustest. Alates 1. märtsist lubatakse vanemahüvitise saajal mõõdukalt ka töötulu teenida. Kolmikute ja enamaarvuliste mitmike eest maksab riik nüüd toetust 1000 eurot kuus. Ehk lubatakse tulevikus mitmike vanematel kahekesi vanemapuhkusele jääda ja aidatakse nii kaasa rahva püsimisele?

Vajame nõudlikku kodanikku

Hoolimata nurinast oleme siiski edukad. Elame vabas riigis, mille edu alused laoti 1990-ndatel. Keerulisel ajal oldi sunnitud tegema raskeid ja kauget tulevikku arvestavaid otsuseid.

Taolist ärksust vajab ka Tuleviku Eesti. Selle alus on aga nõudlik ja kaasamõtlev kodanik, kes ei jää ootama, et ametnik tema eest riigiehitamise töö ära teeb. Tuleviku Eesti kodanik hindab välja käidavaid valimislubadusi oma alusväärtuste põhjal ja küsib, kas pakutu on tulevikkuvaatav ja nutikas. Ta küsib, kes kandidaatidest mõtleb kaugemast tulevikust kui järgmine valimisvälp. Tuleviku Eestis ei rahulduta kõigile-rohkem-lubadustega ega jääda pealiskaudseks. Tuleviku Eestis ei toimu valimiste asemel iga nelja aasta tagant üleriigilist IQ-testi.

TULEVIKU EESTI

Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale pühendatud artiklisari esitab raskeid küsimusi ja pakub julgeid vastuseid, millest sõltub Eesti edu ja püsimajäämine järgmisel sajal aastal.