Mart Helme: tervet meie ühiskonda katab KGB agentide võrgustik! Riigireeturid teavad, et Putin neid hätta ei jäta
Ei ole, pole võimalik, kus nad on? Kaitsepolitsei võllid, meedia poolt julgeolekuekspertideks nimetatavad jutupaunikud ja loomulikult minu poliitilised oponendid tõttasid nagu ühest suust kinnitama, et niisugust asja nagu Kremli poolt osavalt dirigeeritav, laskeklubidesse, jahiseltsidesse jne organiseerunud, Venemaalt saadetavate instruktorite poolt juba aegsasti oma ülesandeid teadvaid ja Eesti-Vene konflikti puhul iseseisvat tegutsemisvõimekust omavat viiendat kolonni pole olemas. Punkt!
Aga tegelikult teab iga lahtiste silmadega ringi vaatav eestlane, et see viies kolonn on olemas. Nad on siinsamas, meie kõrval, meie keskel. Ja ainsad, kes neid ei näe – sest nad ei taha neid näha – on meie iseseisva mõtlemisvõime täielikult kaotanud peavoolu poliitiline ladvik, meie liberaaldemokraatlikku propagandamarutõppe nakatunud peavoolu meedia ning loomulikult meie lääne peremeestele poliitkorrektset allhanketööd tegevad eriteenistused.
Ka täna, Anno Domini 2018, pärast seda, kui (tõenäoliselt liitlastelt saadud informatsiooni põhjal) tabati Eesti julgeoleku südamest ehk kaitsejõududest pool kümnendit idanaabrit teeninud venelasest agent, keelduvad meie võimurid reaalsuse ees silmi avamast. Sest meil on vaja ju kõigi ees pugeda. Pugeda Brüsseli ees, pugeda Moskva ees, pugeda siinsete venelaste ees. Kõigi ees, välja arvatud nende ees, kelle kätega ja kelle tarvis see riik tegelikult loodud on ehk eestlaste ees.
Reaalsus on aga veel karmim kui see masendavalt silmakirjalik tekst, mida oleme juba kuulnud nii peaministri, kaitseministri, kaitsejõudude juhataja kui kaitsepolitsei peadirektori suust – nimelt et reetmisel pole mingit seost reeturi(te) rahvusega. Üksikjuhtum. Meie töövõit pealegi.
Tegelikult – julm reaalsus on see, et ei Metsavas, tema isa ega ka varem tabatud Dressen olnudki rangelt võttes reeturid. Oma tõelist kodumaad ehk Venemaad nad ju ei reetnud, vaid vastupidi – teenisid seda, trotsides ohtu vahele jääda ja võõra riigi (ehk Eesti) kinnimaja trellide taha sattuda. Nad teenisid oma kodumaad – Venemaad – seda andunumalt, et olid kindlad: Putin neid hätta ei jäta. Küll leitakse neile võimalus auga oma päriskodumaale naasta. See, mitte õõnes mula „meie inimestest“ ja „venekeelsetest eestlastest“ on reaalsus, mida iga eestlane kõhunahaga tunneb, mida võimuladvik aga keeldub tunnistamast.
Jah, reaalsus. Räägime reaalsusest, mis on veel karmim kui eelpool kirjeldatud. See reaalsus seisneb selles, et tegelikult on Venemaa meie saamatust, poliitkorrektsust ja pugejalikkust tasa ja targu ära kasutades aastakümnete jooksul üles ehitanud kogu meie ühiskonda katva agentide võrgustiku. Sel ajal kui KAPO Sinimägede vanakesi, olematuid natse ja Kremli teadlikult lärmama pandud peibutusparte jahtinud on, istutasid KGB koolitusega tegelased kõikidesse meie ministeeriumitesse, parteidesse, kaitsejõudude struktuuriüksustesse, eriteenistustesse, strateegilist tähtsust omavatesse ettevõtetesse, ajakirjandusse ja tont teab kuhu veel, oma agendid. Osad uinuvad, osad aktiivsed, osad eriülesannetega, osad lihtsalt koputajad. Loomulikult pole kõik nad venelased. Aga paljud on. Ja on just nimelt selle pärast, et on venelased ja teenivad sellistena oma tõelist kodumaad, mitte mingit ajutiselt emamaa küljest lahti rebitud Estonia nimelist provintsikest. See, lugupeetud ministrid, eriteenistuste juhid ja propagandaheeroldid, on reaalsus, milles me elame.
Kust ma seda kõike tean? Sest ma olen ajaloolane. Sest ma tean, kuidas suurriigid toimetavad. Sest ma tunnen Venemaad. Sest ma käin ringi lahtiste silmadega. Sest ma ei ole lasknud liberaaldemokraatia sektijutlustajatel oma ajusid ära pesta. Sest kakskümmend protsenti vene verd minus aitab mul tunda ja tunnetada vene hinge.
Mida siis selle teadmisega teha? Seda, mida kartellierakonnad ja liberaalid kunagi ei tee. Vaja on süsteeminihet, mis Moskva poolt hoolikalt üles ehitatud kaardimajakese kokku kukutab. Nimetagem seda riigireformiks, kui soovite. Küll lutikad siblima hakkavad, kui tapeediserva kergitatakse. Ja siis tuleb üleüldine lutikatõrje aeg.
Praegusel moel jätkates püüame endiselt prügikala, samal ajal kui Moskvas teatakse täpselt, mida härrad Sinisalu ja Marran mõtlevad. Teavad juba enne, kui need härrad ise oma mõtetes selgusele jõuavad.
