Lauri Laats: kas vägivaldseid lapsi aitaks ekskursioon vanglasse? Seda last, kes maaslamajat jalaga kõhtu peksab enam hea sõnaga ümber ei kasvata
Möödunud nädalate kuumaks teemaks on olnud noortekambad ja nende vägivaldne käitumine. Nutimaailm on võimaldanud meil kõigil osa saada räigetest kaadritest, kus veel lapseohtu noored teineteist või mõnd valitut ohvrit tümitavad. Tegemist pole lapsiku togimisega, vaid räige peksmisega. Pole liialdus öelda, et vaid mingi ime läbi pole videodele sattunud lapsed veel üksteist surnuks peksnud.
Mõistagi leidub palju neid, kes mäletavad, kuidas nende noorusajal samamoodi kakeldi ja tuuakse eeskujuks ka Lutsu „Kevade“, kus löödi kinni see, mis kinni ei jäänud. Olenemata sellest, milline oli kellegi noorusaeg või mida tehti Palamuse koolis, pole siiski õigustust sellele kui üks laps peksab teist ning kümmekond kõrvalolijat seda ergutab ja hoolsalt filmib. Veelgi hullem on asi siis kui füüsiliselt allajäänu maha vajub ning seepeale veelgi juurde virutatakse, jalaga näiteks, sest nii näeb videos vingem välja.
Mida selliste noortega peale hakata, kas neid saab veel päästa? Poliitikuna pean ma mõistagi toetama ümberkasvatamist ja uute võimaluste andmist, kuid isana tahaksin sellised tegelased kohe kokku korjata ja kõrge aia ning luku taha panna. Vaadake mõni selline video ära ning mõelge, kui üks osaleja seal oleks teie laps. Ei tekita just rahulikke mõtteid.
Ehk on viimaste nädalate sündmuste valguses siiski aeg seadusloome taas avada ning hakata analüüsima, mida lapseohtu kurjategijatega peale hakata. Kuni 14. eluaastani ei järgne ju pahategudele sisuliselt karistust. Vanglasse elukutseliste seaduserikkujate hulka neid pikaks ajaks saata ei saa, aga šokiteraapia mõttes paariks päevaks või nädalaks?
Kui vangla on pätiks muutuvatele lastele ühiskonna enamuse arvates liiga hirmus koht, siis tasub kaaluda abi palumist Kaitseväest. Selle organisatsiooni olemusse on sisse kirjutatud käsuahel ning vaieldamatu distsipliin. Olen enam kui veendunud, et Kaitseväe karastatud töötajad saavad vajadusel hakkama ülekäte läinud noorte ohjamisega. Meie noorte olevik ja tulevik on ka riigikaitse seisukohast väga oluline küsimus.
Nobelist William Goldingi tuntuim romaan „Kärbeste jumal“ toob meisterlikult lugejani inimloomuse pahupoole, viha, vägivaldsuse ja tapahimu, mis ei küsi vanust. Mulle tundub, et avalikkuse ette jõudnud lood on omaette peatükid samalaadsest raamatust, kus karistamatuse tunne ja distsipliini puudumine teeb peast lolliks. „Tahaksin teada, mis tunne on inimest tappa“ – niimoodi räägib üks noor 15-aastane inimene, kel peaks terve elu veel ees olema. Aga ta on juba paandunud pätt. Milline materjal see oleks Goldingile!
Midagi radikaalset tuleb ette võtta, olgu see siis ennetustööna vanglate külastuse lisamine õppeprogrammi või siis distsipliini õpetus Kaitseväe hoole all. Sest seda last, kes maaslamajat jalaga kõhtu peksab enam hea sõnaga ümber ei kasvata.