Jüri Saar: Isamaa tooks sügavast kriisist välja praeguse vasakkoalitsiooni kiiremas korras lõpetamine
Ometi on just seal toimuv kõige tähtsam nii praegusel hetkel kui ka kevadiste valimiste kontekstis. Eelkõige aitamaks aru saada, mis saab rahvuslik-konservatiivset suunda esindavast Isamaast. Ehk kunagisest Ismaaliidust, hilisemast IRList ja nüüd taas Isamaast, kes väidab end esindavat rahvuslikke ja konservatiivseid väärtusi. Kuid ei tõesta seda siiani ühegi teoga.
Tänaseks on üsnagi selge, et Isamaale lüüakse hingekella. Kuigi mõni selle erakonna juhtliige räägib ikka vana juttu teemal, kuidas Isamaa on valimistel kõiki alati reitingut ületavate tulemustega üllatanud, ei vasta see tõele. Konkreetsed arvud kahtedel viimastel riigikogu valimistel räägivad muud, pigem seda, et valimistulemus ja reiting vahetult enne valimisi langevad praktiliselt ka selle erakonna puhul kokku.
Ja teiseks on väga raske kui mitte võimatu uskuda, et erakond, mille populaarsus on juba terve viimase aasta jooksul kõikunud riigikogu künnise ligidal, teeks valimistel järsult, midagi muutmata, hüppe üles. See pole lihtsalt loogiline, sest teatavasti „eimillestki ei saa sündida midagi“ (ex nihilo nihil fit).
Isamaa karuteene
Isamaa juhtidel pole võimalik ka kuidagi tõsimeelselt kinnitada, et vaatamata kõigile raskustele, „me jätkame varasemal kursil, sest Eestimaa ja meie valijad vajavad meid just sellistena“. Ei vaja, kohe üldse ei vaja ning see oli selge alates Isamaa vasakkoalitsiooni minekust. Olla parempoolne erakond vasakkoalitsioonis, sisuliselt selle koosluse garanteerija, saabki lõppeda ainult hukatuslikult. Korrutada nagu veneaegne kommunist, et kui poleks mina seda teinud, oleks sellel kohal olnud keegi hoopis hirmsam tegelane, on lihtsalt mage. Valitsuses olekuga kaasnevad töökohad ehk asumine toiduahelas on liialt väike hüvitus muude kaotuste kõrval.
Praegune koalitsioon on toitnud hästi kahte vasakerakonda ja jätnud parempoolsuse näljapajukile koos halbade tagajärgedega kõigile. Isamaa pole teinud halba mitte üksnes endale, vaid ka tervele Eesti poliitmaastikule. Peaasjalikult selle erakonna vastutustundetu käitumise tõttu nõrgenes rahvuslik-konservatiivne suund, mis tegi võimalikuks EKRE tugeva esiletõusu. Sellesama erakonna tõusu, kes populistlikul ja äärmuslikul viisil mängib rahvusluse teemaga pokkerit ning saab endale üha enam nende valijate toetust, kellele isamaaliste vaadete kandjatena pole jäänud ühtegi muud valikut.
Koalitsioonist välja
Ka siis, kui Isamaa ületab napilt valimiskünnise, pole tast koalitsiooni moodustamisel suuremat kasu. Ei tea, kas erakonnast on tänaseks lahkunud suur osa selle kollektiivsest ajust või kuulavad nad liiga tähelepanelikult mõnda jalgpalliteadlast, kes nimetab ennast politoloogiks või poliitanalüütikuks, igatahes ei näi selle erakonna praegune juhtkond mõistvat, mida Isamaalt ootavad valijad. See on tegelikult väga lihtne – neilt oodatakse praeguse vasakkoalitsiooni kiiremas korras lõpetamist.
Niisugune samm on vältimatu pidades silmas valmistumist kevadisteks valimisteks. Esiteks tooks see välja Isamaa sügavast kriisist, tooks neile tagasi vahepeal mujale vaatama hakanud toetajad ja lubaks erakonnaga taasühineda nii mõnelgi pettunul. Pole vähimatki kahtlust, et Isamaa reiting hakkab pärast seda sammu tõusma, kuna selle tõestuseks, et Isamaa on midagi muud võrreldes IRLga, on vaja tublisid tegusid, mitte tühje sõnu.
Teiseks lubaks uus valitsus, mis tõenäoliselt moodustataks meelt parandanud Reformierakonna poolt, hakata jõulisemalt kavandama tulevast paremkoalitsiooni. Praegu on pilt uuest võimalikust paremvalitsusest väga nutune, sest Reformierakonnal pole sinna kedagi endaga kampa võtta. Oleks loogiline, et esimene koalitsiooni kandidaat oleks Isamaa ja võib-olla ka Vabaerakond, kui sellel erakonnal õnnestub kuidagi oma puna-rohelisest taagast vabaneda.
Kolmandaks pole vaja muretseda vahevalitsuse, mida võiks nimetada jõuluootuse valitsuseks, hakkamasaamise pärast. Suurt probleemi ei kerkiks ilmselt vähemusvalitsusega, mis koosneks näiteks suhteliselt apoliitilistest ministritest, asjatundjatest. Tegelikult polegi vahet, kes valitsusse üldse kevadiste valimisteni kuuluvad. Isegi ajutine Reformierakonna liit Keskerakonnaga ei oleks midagi hullu ega Eestile valusat. Võrreldes nende koledate võimalustega, mis ootavad meie poliitelu praeguse vindumise edasi kestes ja pärast 2019. aasta valimiste šokki.
Nii et lugupeetud erakond Isamaa juhtkond, teilt oodatakse nii enda päästmist hukkumisest kui ka vajalikku tegu Eestimaa parema tuleviku nimel. Teie käes on võti hoidmaks ära halva valitsuskoalitsiooni moodustamine järgnevaks neljaks pikaks aastaks. Selle praegu mitte taipamine annaks ilmselgelt märku vähesest poliitilisest lugemisoskusest või lausa hoolimatusest.
