Kliimaspetsialist: meil on aega vaid veidi üle kümne aasta

Eesti tohiks jätkata põlevkivi põletamist alles siis, kui valmivad tulevikutehnoloogiad CO₂ maa alla matmiseks.

Annela Anger-Kraavi istus Soulis öö otsa üleval ja aitas rasketel läbirääkimistel leida õiget sõnastust ühele ajaloo dramaatilisemale kliima soojenemise hoiatusele.

Pariisi kliimakokkuleppes on kirjas vajadus hoida kliima soojenemist „tublisti alla kahe kraadi”. Värske raport seab lati veel madalamale. Minul tekkis kohe võrdlus kiirusepiirangutega: ütleme 90 km/h ja arvestame, et siis ehk harilik inimene palju üle 100 km/h ei sõida. Kui palju on siin tegemist samasuguse survestamisega: ütleme 1,5 ja loodame siis, et suurt üle 2,5 kraadi ei tõuse?

Tegelikult lähtub 1,5 kraadi ühest konkreetsest tähisest. Juhul kui maakera keskmine temperatuur peaks tõusma üle selle, jäävad mitu saareriiki vee alla ja lihtsalt lakkavad olemast. Sellest lähtudes mänguruumi eriti palju polegi. Nii kirjutasid ka riigid Pariisi leppesse selle 19. sajandi keskpaigaga võrreldes mitte üle 1,5 kraadi soojenemise poole püüdlemise.

Aga tollal ei olnud teadlased veel eriti uurinud, kuidas sellist eesmärki saavutada. Niisiis paluti teadlastel selle kohta aruanne kirjutada. Muu hulgas kinnitas esmaspäeval Soulis avaldatud raport, et praeguseks on ülemaailmne keskmine soojenemine jõudnud ühe kraadini (Arktikas ja Põhjamaades veelgi enam) ja 1,5 kraadini jõudmiseni on jäänud umbes 12 aastat.

Läbirääkimised raporti üle kestsid hommikutundideni, olite ka ise nende kõneluste juures. Ometi jõuti vähemalt dokumendini. Saavad siis valitsused vähemalt aru, et on vaja tegutseda?

Kui teadlased olid oma sõna öelnud, hakkasidki riigid vaidlema raporti kokkuvõtte sõnastuse üle, nii et igaühe mured sisse jääksid ja põhiraport saaks poliitikutele õigesti kajastatud. Et ka näiteks naftat tootvad riigid tunneksid, et nende kohta käiv informatsioon on adekvaatselt kirjas. Selles, et tegutseda on vaja, enamik riike ei kahtle. Üks suuremaid küsimusi kliimamuutuste probleemi lahendamisel seisneb riikide võrdses ja õiglases kohtlemises: läänemaailm on energiat kulutades jõukaks saanud, aga ka arengumaad tahavad hästi elada. Nad ütlevad, et on valmis keskkonnasäästlikku tehnoloogiasse investeerima, kui arenenud riigid selleks raha annavad.