Tiit Toomsalu: Eesti justiitskriisi lõpetamise retsept

„Võistlevuse” sildi all suurendati 2000. aastate alguse reformiga prokuratuuri pädevust ja poliitilise võimu sekkumist õigusmõistmisse.

Eestis lahvatanud justiitskriis on vaevalt ühe mehe (kohtunik Leo Kunmani) kibestumus õigussüsteemi hammasrataste vahele jäämise üle – kriis on vindunud aastaid. Kunmani – kes kirjeldas Eesti justiitssüsteemis toimivat „omameeste ringkäendust” (politsei, prokuratuur kohtud, justiitsministeerium) ja näitlikustas prokuratuuri katseid ka teda ennast ringkäendusahelasse tõmmata – ning teiste probleemi möönnud asjatundjate teemapüstitus pole esmakordne.

Toomas Vaher, advokatuuri esimees 2010.–2013. aastal, ütles juba 2010. aastal kirjutatud artiklis, et prokuratuuri karistuspraktikat kujundav roll peaks kuuluma kohtutele. Prokuratuuri ja politsei suurenev mõjuvõim kahjustavat kohtusüsteemi autoriteeti ja karistusse suhtumist. Prokurörivõimu pretsedenditusele viitab ka uuriv ajakirjandus – kurjategijale määratav karistus sõltub üha enam prokuröri suvast (kokkuleppest süüdistatavaga lühimenetluse raames). Kohtuniku otsustada jäävat alla 7% kõikidest süüasjadest.

Riigikohtu endine esimees Rait Maruste on seletanud ebatervet õhkkonda „nõukaaegse miilitsa ja prokuröri mentaliteedi ja töömeetodite edasikestvusega” (Postimees 17.8). Mina temaga ei nõustu. Justiitskriisi on põhjustanud aastail 2000–2003 tehtud kriminaalmenetluse reform, millega „võistlevuse” sildi all pretsedenditult suurendati prokuratuuri pädevust ja poliitilise võimu (justiitsministri) sekkumist õigusemõistmisse.