KIRI TULEVIKUST | Rein Taagepera: kuidas eesti keel meil suust libises
Siis muudeti president Kersti Kaljulaidi soovitusel Eesti lasteaiad kakskeelseks, ikka et lapsed maailma arengust maha ei jääks. Appi tõttas nutitelefon, mis aitas lapsed „järjele” juba enne, kui nad kakskeelsesse lasteaeda jõudsidki. Nüüd, 2035. aastal on hulk lasteaedu kakskeelsed ainult selles mõttes, et kasvatajad räägivad eesti keeles, aga lapsed vastavad teises keeles.
Lastekirjandust eesti keeles peaaegu enam ei ilmu. Pole ju turgu. Isegi kui algupärand on eesti keeles, on lastele rohkem konti mööda selle ingliskeelne tõlge. Raggie on popim kui Sipsik, kilplastest on saanud The Gothamites. Eesti keelele on juurde tulnud vanainimeste keele maik.
Egas seda muutust eriti märgatud. Päevast päeva ei muutunud midagi. Oli ka mugavam mitte märgata, sest muidu oleks pidanud midagi ette võtma, see on aga tülikas. Lihtsam oli mingi ajani öelda, et olukord pole hull, ja hiljem tõdeda, et olukord on juba nii hull, et ei saa enam midagi ette võtta.
Egas riiklike vahenditega palju saanudki teha. Lahendus oli ju ikkagi see, et vanemad räägiksid oma lastega rohkem – eesti keeles. See aga tükkis meile liiga naha lähedale, lihtsam oli sildistada selle soovitajaid anglofoobideks. Selle kõige tulemusi me nüüd, 2035. aastal näeme.
Kas see pidi paratamatult nii minema? Tõsi, inglise keele oskus on saanud üldiseks üle maailma. Kuid on maid, kus oma keel pidas paremini vastu kui meil. Sest õigel ajal kõlas neil häiresignaal ja vanemad hakkasid oma lastega rohkem tegelema.
Kuid kunagi pole liiga hilja. Ka nüüd, 2035. aastal saab mõndagi ette võtta, et lapsi eesti keelele hoida ja tagasi võita. Et tagasi aidata neid, kes minetasid noorest peast eesti keele ja kel on nüüd hägune kaotusetunne. Ent see oleks olnud hõlpsam, kui juba 2020. aastal oleks ohtu tunnetatud ja hakatud teadlikult lastega rohkem rääkima.
