Kristina Kallas: EKRE on kui vana unelaul, mis ei lahenda Eesti probleeme
EKRE fenomen Eesti poliitikamaastikul on ühtaegu huvitav ja kummastav. Huvitav selle poolest, et EKRE suur toetus valijate hulgas viitab, et inimesed pole rahul olemasoleva riigijuhtimisega ega Eesti viimase aja valikutega. See on majanduskriisist väljumise protsessi järelm. Inimeste usk elujärje parandamisse ei ole taastunud majanduskriisi eelsele tasemele ning globaalsed kriisid (pagulaskriisist Brexitini) on suurendanud inimeste ebakindlust oma tuleviku ees.
Seesama ebakindlus aitab EKRE-l koguda toetajaid olemasolevate erakondade vastu, kes kõik on kordamööda võimul olnud. EKRE lubab paremat tulevikku, enesekindluse tagasiandmist. Kurioosum on selles, et lahendusena pakub ta „vanasse heasse aega” tagasi minemist, mitte uude tulevikku minemist. See on hea emotsionaalne trikk, kuna kõik inimesed mäletavad ju vanu häid aegu, kui muru oli rohelisem ja taevas sinisem. Ainult et see on vaid ärevusseisundi rahustamise meede, mis ratsionaalselt vaadates helgemat tulevikku ei too.
Kummastav on EKRE aga selle poolest, et ta on end nendel valimistel mänginud enamiku erakondade potentsiaalseks võimupartneriks. Seda hoolimata Euroopa Liidu kritiseerimisest, soovist eraldada Eestit muust maailmast, liberaalsete isikuvabaduste küsimärgi alla seadmisest ja soovist asendada need isikuvabadused normatiivsete ühiskondlike ettekirjutustega.
Ainult Sotsiaaldemokraatlik Erakond on öelnud selgelt välja, et nemad EKRE-ga ühist võimuliitu ei moodusta, ülejäänud erakonnad laveerivad.
Valimiskampaaniate kaks igipõlist vastast, Reformierakond ja Keskerakond heidavad teineteisele võidu ette EKRE maailmavaate salajast soosimist, valmidust sellega koalitsioon moodustada. Arvestatakse, et võidab see, kes suudab vastaspoole kõige enam „EKRE-ga ära määrida”. Mure on selles, et mõlema erakonna kahtlustused on pigem tõesed. [---]
