Ivan Orav: pank ja vanaisa põsed
Vanasti tehti ikka puukoorest laevu või siis kastanimunadest lehmi ja hobuseid. Tammetõrust võis teha kena põrsa või siis vahva mehikese, kellel on tutimüts peas. Ka pajupille tehti ja liivast krokodille. Aga 1990. aastate alguses olid lastel aina pangad meeles! Isegi ajakirjas Täheke ilmus lõikeleht „Tee endale ise pank”. Ja lapsed tegidki, voltisid ja liimisid, kuni pank valmis.
Üks minu kunagine noorpõlvearmastus Valentina, kes sel segasel ajal töötas koolis garderoobitädina, rääkis, et vaevalt heliseb vahetunnikell, kui läheb pankade tegemiseks. Varem hiiliti kooli nurga taha suitsu tegema, aga nüüd tehakse seal panka! Suuremad pasatskid on ninamehed, aga pisemad on samuti platsis ja vahivad, keeled suust väljas. Ajad poisikesed sealt ära – aga nemad liduvad peldikusse ja hakkavad otsast peale. Ise suurest pangategemisest higised, särk püksist väljas… Ja mõned tüdrukudki tulevad poiste vetsu uksele kõõluma! Ise veel õrritavad poisse, et „Noh, kus see teie pank siis on? Näidake oma panka!” See ajab pangategijad muidugi päris pööraseks! Ja kui sa neid marakratte keelad, siis ainult irvitavad sulle näkku.
„Mina jooksin direktori juurde, et tulge appi, minu jõud neist üle ei käi, peldikus on pank! Appi! Aidake!” kõneles Valentina ja pühkis pisaraid. „Direktor siis tuligi jooksuga, üheskoos murdsime ukse maha. Aga hilja – pank tootis juba kasumit! Päev otsa pidin kasima ja küürima, enne kui peldiku jälle puhtaks sain! Ma ei saa aru, mis nendel tänapäeva lastel viga on! Miks nad ei võiks panga asemel tiritamme teha?”
Jah, see oli üks hullus tõesti! Minugi juurde tuldi – Jüri Mõis kõige ees, Tamjärv ja Lõhmus tema sabas, noh, ja need teised ka. Et tere-tere, nemad on teinud Hansapanga, kas mina ei tahaks ka oma raha sinna sisse panna?
„Mitte mingil juhul!” keeldusin mina. „Minu raha on kindlas kohas, sügaval soos. Sealt ei saa mitte keegi mitte kunagi seda kätte.”
Meie peres polnud kunagi niisugust kommet – viia raha kusagile panka! Meie hoidsime raha vanaisa suus. Jah, see oli kõige turvalisem koht! Vanaisa toppis kuldrublad enesele põske ja pigistas suu kõvasti kinni. Tal olid suured, kortsulised põsed, rippusid nagu kalkuni lotid mõlemale poole, sinna mahtus palju raha. Kusjuures see ei seganud sugugi vanaisa söömast! Ei! Ta sõi palju ja hea isuga. Eriti maitses talle sült ja kui ta samal ajal veel juttu ka ajas, siis oli näha, kuidas sült ja kuld vanaisa suus läbisegi pöörlesid.
Jõuluõhtul sülitas vanaisa rublad suust välja. Siis loeti varandus küünlapaistel üle, lauldi „Püha ööd” ja vanaisa toppis raha suhu tagasi. Mis panka meil veel tarvis läks? Vanaisa ise oligi pank!
Nii et mina soovitasin ka Hansapanga poistele – pange raha suhu! Aga nemad muidugi mind ei kuulanud, raha suus hoidmine tundus vanamoodne, neil oli ikka panka vaja. Ja ega mina keelama ka ei hakanud. Igal põlvkonnal oma kombed.
Ainult oma hoovile ma neil küll panka teha ei lubanud. Oli parajasti talv ja ma tegin sinna hoopis Pätsi näoga lumememme.
