KOLUMN | Joosep Tiks: kergliiklustee sinna, kus postkontor pannakse kinni? Elu väljaspool Harjumaad ja Tartut hävitab poliitikute arg retoorika

Elu maal saabki otsa, kui otsustajad jätkavad retoorikas keerutamist ja ei julge avalikkuses tunnistada elu kängumist väljaspool Harjumaad ja Tartut.

Reedel kirjutas Delfi, et iga neljas postkontor pannakse kinni. Eesti Posti reaktsioon oli kiire: nad said küll konkurentsiametilt sellise loa, aga 245 on lihtsalt minimaalne postkontorite arv senise 320 asemel. Nende sõnul ei tähenda tegevusloa muutus postkontorite sulgemise plaani.

Aga milleks siis üldse selline luba? Miks ei peaks Eesti Post uue limiidiga kulusid miinimumi ja madalamakski üritama viia? Eelmisel aastal oli avatud 311 postkontorit, lubatud miinimumist üheksa võrra vähem. Kas kinnitatakse, et iga neljas postkontor sulgemisele ei lähe? Ei. Öeldakse, et muutus ei tähenda sulgemise plaani.

Olukorda tõttasid päästma ka riigihalduse minister Janek Mäggi (KE) ningettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Rene Tammist (SDE). Mäggi jutlus sai pealkirjaks „Haldusreform ei saa olla postkontorite sulgemise põhjendus” ja Tammisti oma „Postkontorite mass-sulgemist ei tule”. Kumbki neist ei vastanud, kas siis läheb iga neljanda sulgemiseks. Mehed peitsid end pealkirja taha, vatrasid, aga küsimusele ei vastanud.

Mäggi ütles, et peab lähtuma inimeste vajadusest, võimalus on asju viia kulleriga, asja peab veel arutama. Tammist ütles täpselt seda sama, aga lisas veel, et Eesti Postil pole kavas sulgeda iga neljandat postkontorit, seega ei ole põhjust konkurentsiameti loale pidurit tõmmata. Aga endiselt on küsimus, et milleks siis üldse see luba? Ühtlasi pole Eesti Post kunagi öelnud, et ta kõiki neid postkontoreid kinni ei kavatse panna: alati jäi nende kommentaaris avatuks aken, et kui tõesti pole vaja, siis ka suletakse, olgu seda või neljandik.

Mida ministrid siis ütlesid? Et pannakse siis iga neljas postkontor kinni või mitte?

Kes ostab maja maale?

Teisipäeval kirjutasid ajakirjanikud Tuuli Jõesaar ja Otti Eylandt Eesti Päevalehes, et väljapoole Harjumaad ja Tartut annavad pangad 22% kodulaenudest. Teisisõnu, suvila-Eestile jagub viiendik raha kodu alustamiseks. Arvatavasti läheb ka see raha ka enamasti perspektiivikamatesse piirkondadesse nagu Pärnu või Viljandi. Mitte Taebla, Mõisaküla või Märjamaa.

Ääremaastumist arutasid majanduskomisjoni liikmed Sven Sester, Erkki Savisaar ja Kristen Michal. Viimane neist nentis ääri-veeri, et võib-olla suvila-Eesti kinnisvara pole ka piisavalt väärt, et pangad sinna laenu anda tahaks. Kõik kolm rääkisid turutõrkest, millega riik tegelema peaks.

Aga kas ikka peab? Inimesel on selleks vaja piisavat sissetulekut, et suvila-Eestisse majaostmiseks laenu saada. Korterit sinna vaevalt keegi tahab. Tallinna keskmise palgaga selle laenu saab. Taebla omaga – mitte väga. Maal hästitasuvaid töökohti eriti pole. Kellele riik siis laenu annab või käendab, et maale maja osta? Kas sellele, kellel maal võib väikse palgaga laenu tagasimaksmisega probleeme tulla?

Võimalik, et maalgi on mõni hästitasuv töö, aga majanduskriisis kipuvad töökohad väljaspool keskust kaduma. Seega jääks riigile kätte hunnik hapusid kodulaene, sest Michal, Sester ja Savisaar mõtlesid, et regionaalpoliitika on tähtsam kui majanduslik loogika. Ja tagatis laenule – majake maal – kaotab juba praeguse majanduskasvu ajal väärtust. Langusest siis rääkimata.

Samas, võib-olla on riik mõistlik ja võimaldab laene neile, kes selle ka tagasi suudavad maksta. Siis jääb maarahvas, sealsed vähemkindlustatud, kodulaenuta. Need aga, kel linnas juba korter, aga vaja ka suvilat, saavad selleks riigi toetust kasutada. Abi teistelt maksumaksjatelt, et paremal järjel olevate ellu pisut rohkem luksust lubada.

Maalelamisele puudub nõudlus. Tahe võib olla, aga unistus elada maal selleks ka jääb. Majanduslikult puudub enamasti põhjus Tallinnast-Tartust kaugemale kolida. Riik aga ehitatab kergliiklusteid sinna, kus postkontorid pannakse kinni. Antakse raha koolimajade taastamisele, kus need mõne aasta pärast õpilaste puuduse tõttu suletakse. Investeeritakse raha kohtadesse, kus inimesi on üha vähem.

Arg retoorika

See kõik on populismi tulemus regionaalpoliitikas. Ei Michal, Mäggi, Sester, Tammist või Savisaar julge tunnistada, et maakoht ongi perspektiivitu. Pigem vaigistatakse riigi rahaga suvila-Eesti pahameel, sest pooled valijad veel elavad seal, väljaspool Tartut ja Harjumaad. Öeldakse, et kõik allakäigule viitavad märgid ei tähenda veel allakäiku. Mis sest, et pealekasvul puudub ambitsioon Tartust väiksemasse kohta püsima jääda. Või mis see noor Morna laadses linnas tegema peaks? Või isegi Pärnus? Saama lapse, töötama pensionini kassapidajana Tallinnast poolteist korda väiksema palga eest ja jälgima, kuidas asutused ükshaaval kinni pannakse ja inimesed ära kaovad?

Jüri Mõis ütles 12 aastat tagasi Eesti Ekspressile, et kõik võiksid Tallinna kolida, ülejäänud Eesti nagunii kängub. Ja nii ebapopulaarne kui see mõte ka oli, õigesti ütles. Tegi veel nalja, et tollane Tartu linnapea Laine Jänes tuleb talle selle intervjuu pärast kõigepealt kätega kallale ja siis kolib ise Tallinna elama. Koliski.

Kellelegi ei meeldi, et nende kodukoha hukust taktitundetult räägitakse. Samas on Jüri Mõisa läbematust aususest ühiskonnale rohkem kasu kui omadusteta meeste tahtmisest kõigile meeldida. Öelda piisavalt palju ja vähe, et jääks mulje nii postkontorite sulgejatele kui selle vastastele, kuidas minister või riigikogulane just nende seisukohta jagab. Võib ju püüda sõnades korraga mõlemal vastandlikul poolel püsida, kuid Schrödingeri poliitik ainult õõnestab lahenduste leidmist, tekitab mulje, et kõik on korras.

Regionaalpoliitika on hukas. Kõik kolivad Harjumaale ja Tartusse, mujalt minema. Turumajanduse paratamatus paneb seal kinni eraettevõtluse, sest pole ju inimesi. Ja nende lahkumisel ei leia ka riigiasutused enam põhjust maal olla. Kõikjal maailmas kolitakse pealinnadesse. Pole ainult Eestis nii, et Kundas tuhat eurot maksev korter maksab pealinnas viiskümmend tuhat. Mujal maailmas on käärid kinnisvara hindadega ja siserändega samasugused.

Õnneks on Eesti piisavalt pisikene, et teha teisiti. Milleks tuuakse superministeerium Tallinnasse? Milleks kerkivad Tallinnasse suured ettevõtete kontorid? Miks on eesmärk hoida töötajad läheduses, ka need, kes saavad tööd teha arvuti ja telefoniga? Võimalik, et see on koosolekukultuur. Võimalik, et mastaabiefekt. Ent tööandjale võiks olla soodsam palgata töötajat perifeeriast tegema tööd arvuti ja telefoniga, kui ta peaks tolle eest väiksemat sotsiaalmaksu tasuma. Töötaja võiks vajadusel jõuda linna ideaalis ka teisest Eesti otsast tunniga. Oleks ka säästlikum, ei peaks suures linnas kõigile autoteedele ja korteritesse ruumi tegema. Ent kuni probleemi ei tunnistata, pole ka mõtet lahendustele mõelda.