Ent pakiautomaadid pole võlulahendus, sest postiteenus ei tähenda üksnes pakkide saamist-saatmist, samuti pole sagenev automaatidega suhtlemine päris kõigile inimestele meeltmööda. Ja isegi pakiautomaati peab Omniva paljuks mõnedesse kohtadesse, kus vanasti oli (või seni veel on) postkontor, sest 50-kohalisest automaadist väiksemat neil ei ole.

Postkontorite sulgemise küsimus on enamat kui Omniva „korralekutsumise” probleem. Omniva ja omavalitsuste dialoog aitab vaid veidi.

Aeg on näidanud, et võlulahendus ei ole ka postipunkt, mille puhul postiteenuse osutamine on antud kohaliku poe, kõrtsi, raamatukogu vm asutuse hooleks. Poode, kõrtse ja raamatukogusid pannakse maal samuti kinni (või lühendatakse nende lahtiolekuaega) ja nii mõnigi asula on seetõttu postipunktita jäänud.

See on surnud ring – ühe asutuse kinnipanek teeb raskemaks teiste lahtihoidmise. Seetõttu hülgavad elanikud paiga, see omakorda toob kaasa surve sulgeda järgmised asutused... Ettevõtlus- ja IT-minister Rene Tammist ütles õigesti, et postivõrgus on aastaid toimunud hiiliv optimeerimine ja järeleandmised teenuse kvaliteedis. Aga kahtlane on, et tema soovitatud ühiskondlik arutelu postiteenuse üle saavutaks enam kui kosmeetilisi muutusi. Siin-seal saab teenuste kokkutõmbamist aeglustada omavalitsuste ja teenindusettevõtete parema koostöö abil, aga suure trendi määrab rahvaarv, mis vähestest tõmbekeskustest eemal kahaneb. Visionääride kiidetav kaug- ja paindlik töö, mis teoreetiliselt võiks lasta paljudel inimestel linnast maale kolida, ei ole ka seni linnastumist pidurdanud. Postkontorite sulgemise küsimus on palju enamat kui Omniva „korralekutsumise” probleem.