JUHTKIRI | Rahu, aktivistid, Põxit juba käib
Võrreldes 1990-ndate algusega jääb Eesti põlevkivielektri tootmise võimsustest 2030. aastaks alles tõenäoliselt umbes veerand. Sellest alles jäänud veerandist umbes poole annab äsja ehitatud Auvere elektrijaam, mis saastab meie elukeskkonda kordades vähem kui nõukogudeaegsed soojuselektrijaamad, ning ülejäänud poole annavad vanad renoveeritud energiaplokid.
Seda ja meie regiooni energiabilanssi arvestades oleks totter alles tänavu lõplikult Eesti Energiale üle antud Auvere elektrijaam, mille eluiga on 40 aastat, näiteks viie aasta pärast sulgeda. Isegi aasta 2030, mille on varem Põxiti tähtajaks pakkunud nüüdne ettevõtlus- ja IT-minister Rene Tammist, oleks põlevkivielektrist loobumiseks liiga vara. 2040.–2050. aasta oleks mõistlik lõpptähtaeg, sest eeldusel, et vähem saastav energiatootmine areneb tempokalt, ei tööta see jaam paari aastakümne pärast enam nagunii täisvõimsusel. Aga kui alternatiivide areng ei täida lootusi, on meil selle jaama võimsust vaja.
Põxit puudutab peale elektritootmise ka õlitootmist, kus Eesti ettevõtetel on himu tootmisvõimsusi suurendada. Suurim õlitootja Eesti Energia soovib mõne aasta pärast alustada Ida-Virumaale veel teisegi õlitehase rajamist, mis tähendab, et põlevkivi kaevandamine, mis on viimastel aastatel olnud 12–15 miljonit tonni aastas, ei väheneks, vaid võib isegi suureneda.
Ent põlevkiviõli tootmise piiramise kohta on praegu tugevaid vastuargumente. Nimelt on Ida-Virumaal otseselt põlevkiviga seotud umbes 6000 töökohta ja kaudselt üle 13 000 töökoha. Kui kõrvutada neid arve Ida-Virumaa elanike koguarvuga (ligi 140 000 inimest) ning tööl käivate või tööd otsivate inimeste arvuga (ligi 70 000), on selge, et põlevkivi kasutamise kiire lõpetamine on ebareaalne. Niigi on Ida-Virumaal sotsiaalseid probleeme üle Eesti keskmise, põlevkivitööstusele kiire lõpetamine tekitaks neid tohutult juurde. Vanasse kaevu ei tohi enne sülitada, kui uus on valmis.
