Urmas Sutrop: NO teatri kadumisega jäävad õhku küsimused. Algab Eesti teatri segaduste aeg
Meenutab see natukene Sirbi afääri, kus Kaur Kender tuli ja kohe jälle läks. Kender küll raputas korra Sirpi, aga kahjuks kultuurileht uinus uuesti. NO teater tuli ja läheb, aga Eesti ühiskond on oma raputuse saanud ja ei uinu enam nii kergesti.
Korraga tundub nagu oleks NO teatri tulemine, olemine ja minemine kestnud hetke, mis ometi on pikem ja igavikulisem, kui Kenderi tulemine ja minemine, kuhu olemist õieti vahele ei mahtunudki. Ja samuti tundub, et NO teater ongi meiega olnud igaviku, olnud alati.
NO teater on nagu Mooramaa mees, kes on oma töö teinud ja võib minna. Puhkama igavesele unele. Mis saab näitlejatest? Kõik ei mahu ju enam marjamaale ega püüne peale. Suureneb vabakutseliste näitlejate armee, kes on valmis sünnipäevadel ja muidu süldipidudel piskugi eest üles astuma. Aga paremad jäävad marjamaale, kust nad teiste teatrite poolt üles nopitakse. Ei jää tööta ka tandem Ojasoo ja Semper.
Aga ikkagi miks? Kas võitu sai tüdimus? Väsimus? Surematu kuulsuse janu? Kriitika? Pettumus? Tunnustuse vähesus? Keskea kriis? Ei tea. Õhku jäävad küsimused. Mida ütleks audit NO teatri rahalise seisu ja paberimajanduse kohta? Ei tea.
Teater on meile pakkunud nii kunstilisi elamusi kui ka ühiskonda lõhestavat poliitproppi, millest markantsemad olid „Ühtne Eesti suurkogu“ ja „Savisaar“. Viimane enne eelmisi Riigikogu valimisi, kus Savisaare ja Keskerakonna kriitika sildi all tehti Savisaarele hoopis võimas valimiskampaania. „Kellest siis veel oratooriume kirjutatakse, kui mitte minust,“ mõtles Savisaar. Ja õigesti mõtles. Ka Savisaare valijad, kes iialgi eestikeelses teatris polnud käinud, mõtlesid samuti – „kellest siis veel,“ ja tormasid valimiskastide juurde. Ma ei saagi aru, miks NO teatrit sotsiaaldemokraatia ihaluses süüdistatakse.
Jälle on Riigikogu valimised tulemas ja nüüd minnakse hoopis laiali. Aga kuhu jääb siis oratoorium „Helmed“? Või minnakse ikkagi mürtsuga laiali ja NO teatri lõpuetendusel kõlab pauk, mis purustab võltshelmed ja jätab alles ainult teemandid.
NO teatri minemise juures ongi kõige kurvem, et teatri külge jääb allaandmise – kaotaja maine. On ju EKRE ammu nõudnud NO teatri rahastamise lõpetamist lootuses, et eks nad ilma riigi toetuseta ikka välja surevad. Nüüd nad saavadki parastada, mis kole, et nende töövõit ja puha.
Kui kuningas sureb, siis hüütakse „Kuningas on surnud! Elagu kuningas!“ Aga troonipärijat ju ei ole. Algab Eesti teatri segaduste aeg, kus ambitsioonikad noored või ka küpsemad lavastajad tahavad luua oma teatrit, et kuningaks saada. Kõige naljakam selle kõige juures ongi see, et uus kuningas tuleb, tuleb kindlasti, tuleb koos oma kuningliku teatriga ja muudab naeruväärseks kõik meie ühiskonna võltshelmed.
