Barbi Pilvre: NO-teater lõpetas, otsekui oleks Martin Helme juba kultuuriminister
Iga loominguline projekt saab kord läbi ja ilmselt kadus NO-teatri loovjuhtkonna motivatsioon muutuvas ja kultuuripakkumisi tihedalt täis kultuuri- ja meelelahutusmaastikul edasi tegutseda. Vaevalt, et NO-99 juba tulevakevadist võimalikku paremkonservatiivset pööret haistes pillid kokku pani, ehkki sellise stsenaariumi täitudes võib ehk mõni ajaloolane aastal 2030 sündmuste jada nii tõlgendada.
Kujutan ette, et tulevane 2010-ndate ajastu iseloomustus võiks välja näha nii: „Inimesed olid tüdinud mitmetimõistetavast metafooride keelest ja ühiskonnakriitikast, tänu meediaruumi muutumisele hakkasid domineerima lihtsad ja selged sõnumid. Primitiivse dialoogiga kodumaised teleseriaalid, üha professionaalsema käsitööoskusega rahvusvahelised hittmuusikalid ja suurtele lavadele viidud teleshowd võõrutasid publiku mitmekihilistest kultuuritekstidest ja hoiatavast ühiskonnakriitikast. 1980-1990-ndatel vaimselt kujunenud publik, kes keerulisi tekste veel lahti pusida viitsis, jäi vaikselt vanaks ja uue publiku vaimsus eelistas ilu ja lihtsust või selget lihtsat nalja. NO-teater sulges 2019. aasta jaanuarist uksed. Valitsuse kultuuriprogramm 2019-2024 nägi kunsti ülesandena selget väärtuskasvatust ning kunsti allutamist üldiselt aktsepteeritud moraalikriteeriumidele ning soodustati igati rahvakultuuriprojekte elitaarse ja intellektuaalse nishitegutsemise asemel. Valvsamalt hakati suhtuma globalistliku, vasakliberaalse ühiskonnakriitika ilmingutesse ning kunstilise kandvuseta vigurdamisse."
Tavapärane kunstiviha
Kunstimaailmast kaugema seltskonna pettumus ja isiklik frustratsioon on ikka leidnud väljenduse kultuurivihas ja nii on see ka Eestis. Jaak Madisonil on selles suhtes õigus, et moodsate kunstnike ettevõtmised on inimestele ikka kaugeks jäänud. Kuigi EKREga on liitunud ka kultuuriinimesi, pole nende seas ilmselt tegutsevaid avangardiste.
Kontseptuaalse ja ühiskonnakriitilise kunsti mõistmisega pole kunagi asjad liiga hästi olnud. Eesti pole siin mingi erand. Juhtus juba 1990-ndatel, et performance'i- etendustele kutsuti politsei, moodsa kunsti allakäigu märgina on klassikaks saanud Jaan Toomiku teos, mis jutustas kunstniku kasinast elust ehk kurikuulus „purk sitaga".
Rahvateatriks pole NO-99 kunagi saada püüdnud, kuigi omaaegne hitt „Ühtne Eesti" kümmekond aastat tagasi tõi täis Saku suurhalli. Publikut püüdis veel „GEP", „Gorjatshie Estonskije Parni" ja „Savisaar", nii et ei saa öelda, et rahvas ei saanud aru, mida NO öelda tahtis. Minu jaoks on NO99 ikka olnud nagu omaaegne noorsooteater, mis tõstatas ajastule kohaseid probleeme publitsistlikus, ehkki kunstiliselt kõrgetasemelises võtmes, eelistades avangardi keelt.
Arvan, et NO99 aeg saigi ümber, tark on lahkuda tipus ja NO-ga seotud loovisikud leiavad rakenduse uutes projektides. Ilmselt on NO loovtruppi pärssinud ka Tiit Ojasooga seostatud „ahistamisskandaal" ja 2018. aastal Eesti rahva Muuseumis presidendi vastuvõtu jaoks loodud heldelt rahastatud programmi jahe vastuvõtt.
Jaak Madison, ma siiralt loodan, et EKRE ei saa kultuuriministri portfelli tulevases valitsuses.
