Andrus Kivirähk: stiilne enesetapp

NO99 lõpp on loomulikult väga stiilne.

„Ilus surm!” võiks tunnustavalt öelda mõni dekadent. Ja eks enesetapp olegi vaieldamatult kõige elegantsem viis siit maailmast lahkuda – muidugi siis, kui sa viitsid seda korralikult lavastada. Äkksurm tabab inimest ootamatult, tihtipeale piinlikus olukorras, aeglases hääbumises haiglavoodis pole samuti midagi glamuurset. Aga enesetapu puhul võid sa valida tähendusrikka hetke, riietuda kaunisse kostüümi, ümbritseda end luksuslike kulisside ja rekvisiitidega, jätta maha teravmeelsed hüvastijätukirjad. On aega kõike ette valmistada, teha seda maitsekalt ning äratada suurt tähelepanu.

Omaette nähtus on aga kollektiivne vabasurma minek. Midagi ei ole parata, aga kuuldes NO Teatri sulgemisest kerkis silme ette järgnev stseenike. Tuleb vanem mees arsti juurest ja teatab oma noorele abikaasale:

„Minuga on kõik. Doktor ütles, et mingit lootust enam pole. Elada on jäänud loetud kuud. Ma otsustasin, et ei kavatse armetult hääbuda, põduraks invaliidiks muutuda. Lahkun elust pidulikult ja vabatahtlikult. Ostsin juba mürgi ka ära, õhtul joome.”

Noor naine on veidi üllatunud. Jah, muidugi on tal oma mehest kohutavalt kahju, aga ikkagi – meie joome mürki? Et siis mõlemad või?

„Nojah!” vastab mees pisut solvunult. „Ma mõtlesin, et see oleks ilus. Koos me ju elasime, minu meelest on normaalne, et me ka lahkume koos. Kujuta ette seda ajalehepealkirja – „Kaks armastavat südant lakkasid samaaegselt tuksumast!” See oleks sensatsioon! Meid mäletataks igavesti! Ja no mõtle ise, mida sul peale minu surma ikka teha on? Või tahad uuesti abielluda?”

Seda viimast küsimust esitades on mehe ilme juba väga mossis. Naine on kahevahel. Ta on oma mehest tunduvalt noorem, tervis on korras ja tegelikult on ju nii tore hommikuti kohvi juua, linnulaulu kuulata, kuumas vannis käia, jäätisega maiustada… Elu on ilus! Aga samas – mees on temast targem, autoriteetne, lugupeetud. Küllap tema teab paremini! Mis siin ikka vaielda, joome selle mürgi ära, kui abikaasa sedasi otsustanud on, ja asi ants.

Naine ohkab ja läheb köögist tasse tooma.

Kirgliku jalgpallifännina olen ma korduvalt olnud tunnistajaks olukorrale, kus mõni meeskond, kes eelnevatel hooaegadel on mänginud vaimustavat jalgpalli, korraga vormi minetab. Mida sellisel juhul tehakse? Vahetatakse välja peatreener! Aga mitte kunagi ei saadeta laiali meeskonda. Tuleb uus treener ja mäng hakkab varem või hiljem jälle klappima. Ma ei kujuta isegi ette ühtegi teist Eesti teatrit, kus peanäitejuhi loominguline kriis tähendaks terve teatri sulgemist.

Tõsi, NO99 pole päris tavaline teater, mingis mõttes oli ajalikkus juba selle nimesse sisse kirjutatud. Ja ta on alati olnud ühemeheteater. Mantlipärijaks pürgivaid õpilasi ega trupisiseseid konkurente Ojasool ju polnud.

Nii et võtame siis lihtsalt teadmiseks, et üks peatükk Eesti teatri ajaloost sulgus imposantsel moel. Küllap leiab trupp endale uusi katsumusi. Naljaga pooleks mainin, et „Õnne 13” tähistas just sel nädalal 25. sünnipäeva ja kavatseb produtsendi sõnul veel kaua jätkata. Sinna kulub uusi nägusid alati ära!