JUHTKIRI | Välkõppuse vead tulevad kasuks

Tark õpib teiste vigadest. Kui küsimus puudutab riigikaitset, on Eestil võimalik õppida kahelt hiljutiselt agressiooniohvrilt. Kümme aastat tagasi Venemaa rünnaku alla jäänud Gruusialt ja praeguseks üle nelja aasta sõdinud Ukrainalt.

Eesti Päevaleht kirjutas eile, kuidas viimane lisaõppekogunemine tõi esile terve hulga probleeme. Sõdurid pidid „harjutama erinevaid vedelemis- ja magamistehnikaid kõikvõimalikes asendites”, nagu üks õppustel osaleja oma kogemuse sõnastas. Mõni kritiseeris ka nigelat varustust, näiteks kinnaste puudumist. Eks paljugi kriitikast põhineb avalikkuse jaoks üksikutel kogemustel. Vaevalt et kaitsejõud n-ö päris kitsaskohti potentsiaalsele vastasele kandikul ette kannaksid.

Ometi ei pruugi õppustel ilmnenud vigade üle tingimata piinlikkust tunda – eriti kui õppus tähendab ka päriselt seda, et kogemustest õpitakse. Kinnaste puudumine soojapoolses sügisilmas pole muidugi „lahinguvõime saavutamisel keskne küsimus”, kui tsiteerida endist kaitseministrit Hannes Hansot. Ent kui oleks vaja 20-kraadises pakases päriselt valmis olla, omandaksid kindad juba hoopis teise tähenduse. Igaüks, kes midagi on katsetanud, teab, et rohkem on õppida ebaõnnestunud eksperimendist kui sellest, mille puhul kõik kulgeb (näiliselt) viperusteta.

Okas 2018 oli otsekui keerukas katse, milles ilmnenud vead on palju väärtuslikumad kui sujuv kordaminek. Just puudujääkidest saab õppida.

Näiteks grusiinid polnud midagi sellist enne sõda kordagi harjutanud. Nagu Eesti tollane asjur, praegu kaitseväes teeniv Harry Lahtein Eesti Päevalehele rääkis, kukkus mobilisatsioon ja reservarmee lahinguvalmidusse seadmine täielikult läbi. Seega puututi „puuduvate kinnaste probleemiga” kokku juba siis, kui pealetungiv vastane peaaegu olematust kaitsest lihtsalt üle sõitis.

Õppust Okas 2018 tulekski vaadata maailma muutunud julgeoleku kontekstis. Norras lõppevad täna NATO suurimad külma sõja järgsed manöövrid. Venemaa on juba mitu viimast aastat korraldanud hiidõppusi, kus muu hulgas harjutatakse suurte väekoondiste ülikiiret liigutamist riigi eri piirkondade vahel – midagi, mis pole just NATO tugevaim külg. Pingestunud olukord ei küsi, kui väga meile meeldib ootamatult metsa roomama tõtata. Valmisolek vajaduse korral kiiresti reageerida tuleb kätte harjutada. Küsige grusiinidelt, miks.