Juriidilised argumendid eriplaneerigu jätkamiseks olid valitsusel tegelikult head. Oktoobri alguses ütles riigikohus vastuseks MTÜ Emajõe Kaitseks kaebusele, et riigi eriplaneeringu algatamisel ei otsustata ehitise asukohta. Lisaks märkis kohus, et planeeringu käigus toimuva asukohavaliku menetlemise eesmärgid on muu hulgas avalikkuse „tõhus kaasamine otsustusprotsessi ning käitisele ka keskkonnakaalutluste seisukohast sobivaima asukoha leidmine”.

Ei olnud ka rahvas kõikjal tehase ehitamise võimaluste uurimisele nii vihaselt vastu nagu Tartu või Räpina kandis. Saarde vald Pärnumaal ning Viru-Nigula vald Lääne-Virumaal olid teatanud, et on huvitatud eriplaneeringu algatamisest oma territooriumil.

Põhjendus, millega valitsus tselluloositehase eriplaneeringu algatas, oli loogilisem kui see, millega lõpetas. Lihtsalt valitsusel kadus julgus.

Eile väitis valitsus, et see otsus ettevõtjatele ust ei sulge, sest need võivad tehase rajamiseks valida teise planeeringuliigi, näiteks kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu. Kuid kõigest poolteist aastat tagasi põhjendas seesama valitsus, et õige tee on riigi eriplaneering, sest „ei saa olulise ruumilise mõjuga ehitiste kavandamist jätta näiteks ühe või paari omavalitsuse ülesandeks, kuna ehitise toimimine võib mõjutada riigi territooriumi laiemalt”.

Loogilisem põhjendus oli varasem, eks? Aga see ei loe, sest praegu on ju kauniste valimislubaduste hooaeg – selliste, mille puhul ei kerki kohe teravalt esile võimalike halbade kõrvalmõjude küsimus. Majanduse tegelik edendamine on pausile pandud.