„Elu ja armastus”. Avandi Rudolf ületab Hermaküla oma mäekõrguselt

Endla „Elu ja armastuse” süžee on tammsaarelik, selle konfliktsus ja hoog aga kivirähkilik.

„Elu ja armastus” (1934) on üks tuntumaid Tammsaare teoseid, mis on talletatud ka telelavastusena („Rudolf ja Irma”, ETV 1984). Endla dramatiseering järgib romaani süžeed ja lavastuse põhiküsimus pole „mis toimub?”, vaid „kuidas toimub?”.

Eelkõige toimub see, et Märt Avandi roll on suurepärane. Rudolfis peab olema ühendatud kaks vastandlikku tüüpi: ta on nii ingel kui ka kurat. Mitte kordamööda, vaid kogu aeg. Rudolf peab olema sümpaatne, huvitav, omapärane. Ühtlasi on tegu psühhoterroristi ja moraalitu ringiaelejaga. Rudolfis peab olema palju deemonlikkust, sest Irma langeb tema mõju alla nii jäägitult, et on nõus loobuma ühise lapse saamise kavast, mehe truudusest ja armastuse kõigist väljendusviisidest – peaasi, et see armastus ainult sisimas säiliks. Avandi saab kõigega laitmatult hakkama. Isegi suremisega.