Andrus Kivirähk: pirukasõltlased
Jutt käib muidugi viimasel ajal palju kõneainet pakkunud ÜRO rändeleppest. Kui ikka räägitakse, et jah, me peame selle leppega ühinema, aga ei, see ei kohusta meid millekski, siis võtab kukalt kratsima küll. Kui juba milleski kokku leppida, siis ikka selleks, et seda lepingut ka täita. Või siis pole üldse mõtet aega sisutühjadele tseremooniatele raisata.
Selline on talupojatarkus, aga välispoliitikas see alati ei kehti. Välispoliitika on natuke nagu ballett, selles mõttes oli Mihkel Mutil õigus, kui ta kujutas diplomaatiavirtuoosi Lennart Merit oma romaanis „Rahvusvaheline mees” just nimelt filigraanse tantsijana. Ballett tundub ju ka normaalsele inimesele tobe – mida sa kargad ja keerutad, kui on tarvis läbi toa minna, siis mine otse! Milleks tippida kure kombel kikivarvul, mõistlikum on astuda täistallaga nagu karu: põnt, põnt, põnt.
Ballett on aga kunst, täpselt nagu diplomaatiagi, seega ebaloogiline. Lepingute sisust ja kehtivusest tähtsam on tihtipeale see, et sa lihtsalt viibid kusagil üritusel koos teiste omasugustega. Või siis ei viibi, mis tähendab, et sa oled eemal – ja jällegi koos omasugustega. See on umbes nagu teismelistega Ameerika koolifilmides. Oluline on tolgendada õiges kohas ja õiges seltskonnas. Ega need popid poisid ja tüdrukud ka midagi asjalikku tee, vahivad niisama kusagil parkimisplatsil või kõõluvad kooli trepil, aga kui sa pole koos nendega, siis oled sa friik või nohik.
Et EKRE ennast viisakas seltskonnas ebamugavalt tunneb, on ammu teada, aga pisut üllatav oli, et mitu teistki erakonda kukkus korraga jahvatama hirmust „ennast siduda” ja avaldas muidki neid unes vaevavaid painajaid. Pealtnäha ikka selleks, et ennastsalgavalt kaitsta eesti rahvast, kes tegelikult end kuigivõrd ohustatuna ei tunne ja keda ÜRO-s toimuv sugugi ei huvita. Isamaa puhul see nii imelik polnudki, nemad meenutavad juba ammu sellist tegelast, kes avalikus kohas filmivat telekaamerat nähes ennastki tasahilju intervjueeritava selja taha nihutab, et pisutki kaadrisse jääda ja sedasi kuulsust koguda. (Ehk näevad mamma kodus ja sugulased Vesipüksikülas! Küll neil on siis hää meel ja uhke tunne!)
Aga see, et mitu tegelast kirjade järgi liberaalsest Reformierakonnast ühtäkki rahvuskonservatiiviks osutus, lihtsalt selleks, et saaks natuke valitsuse kallal vinguda, oli veidram. Harva on mul öelda midagi head Jaak Madisoni kirjatööde kohta, aga sedapuhku oli küll kerge kahjurõõm lugeda, kuidas „vana olija” ootamatuid liitlasi näägutas. Midagi on selles erakonnas ikka viltu. Tõik, et mõned mehed Keskerakonda üle jooksevad, ainult kinnitab seda. Savisaare ajal toimus liiklus ikka teistpidi – kui sa soovisid olla midagi enamat munitsipaalpoliitikust, siis tundus karjäärile kasulik just ikka ja alati võimul püsinud Reformierakonda pageda. Aga nüüd ilmselt aimatakse, et pirukas jääb ka pärast valimisi Jüri Ratase lauale. Ja kui inimene on pirukast sõltuvuses, mis tal siis muud üle jääb.
