Konflikti põhjus on sügavalt maailmavaateline ja kinni ka erakondade kultuuris. Sotsiaaldemokraadid esindavad ÜRO rändeleppe puhul väärtuspõhist, avatud ühiskonna ja rahvusvahelistest õigusest lähtuvat kultuuri. Isamaalased aga populistlikku – pärast meid tulgu või veeuputus! – isolatsionalistlikku, Eesti senist välispoliitilist kultuuri ja ka edu jalge alla tallavat kultuuri.

Väidetakse, et konflikti osapooled kõnelevad ultimaatumite keeles. Aga see, et sotsiaaldemokraadid ütlevad pärast isamaalikku Eesti välispoliitikale jala taha panemist, et nad enam Reinsaluga ühes valitsuses olla ei saa või ei taha, ei ole ultimaatum. Ka sedastus, et variante on kolm, kas valitsusest lahkuvad isamaalased, sotsiaaldemokraadid, või lahkub kogu valitsus eesotsas peaministriga, ei ole ultimaatum. See on kaine olukorra kirjeldus. Ja kui keegi lisab, et sotsiaaldemokraatidel ei ole mingit tahtmist valitsusest lahkuda, siis ei muuda see kuidagi kolme võimalikku valikut.

Mida teeb aga justiitsminister Urmas Reinsalu, ta väidab, et Ossinovski ettepanek tagasi astuda tuli üllatusena nii talle kui avalikkusele – „Kui ettepaneku mõte on suruda isamaad ja mind põlvili, siis seda oodata ei maksa.“ Siin on huvitav kõnekujund, kus keegi püüab isamaad ja ministrihärrat ennast põlvili suruda. Võimas kujund, isamaad ei ole võimalik põlvili suruda. Kuna see oli suuliselt esitatud lause, siis ei ole võimalik väita, et isamaa on erakonna nimi ja peaks olema suure tähega Isamaa. Aga kujundiks see jääbki, sest peale populistliku mõju sellisel kujundil muud väljundit poliitikasse ei ole. Peale selle muidugi, et isamaalased naudivad olukorda ja loodavad valimistel ikka viie protsendi künnise ületada.

Mida teeb aga peaminister Ratas, kes enne kabinetiistungit kõik tegemata ja saatuse hooleks jättis. Tema töötab nüüd selle nimel, et võimuliit püsima jääks. Kuidas? Kes teab? Jumal teab? Aga vaat niimoodi „Ma armastan Eestit. Annan iga päev endast kõik, et meie rahval oleks õnnelik tulevik ning meie riik oleks tugev ja edasipüüdlik. Eesti rahvas, meie keel ja kultuur ei ole kunagi olnud nii hoitud kui praegustel aegadel.“

Ilusad, õõnsad ja tühjad sõnad, mis võimaldavad tal ikka pea liiva sisse pista ja rändeleppe osas end mitte positsioneerida. Kuidas sellised õõnsad sõnad valitsust koos hoiavad, pole selge. Tsiteerin veel peaministri avaldust: „Riiki tuleb juhtida vastutustundlikult, tulevikku vaatavalt ning alati ühiskonnas ühisosa otsides. Mind teeb siiralt nukraks, et Riigikogu valimiste hingus on kahjustanud valitsuse sisemist usaldust ja koosmeelt.“

Mida sellest sisutühjast ja isalikult patroneerivast (patroneeriv toon ei kuulu Õhtumaade kultuuriruumi!) avaldusest arvata? Ei muud, kui et see on populismi kõrgem pilotaaž. Kogu avaldusest ei leidnud ma ühtegi lauset, mis oleks pakkunud vähimatki lahendust puhkenud valitsuskriisile ja erakondade vahelistele ületamatutele maailmavaatelistele ja erinevatel väärtustel põhinevatele vastuoludele. Ega ka sellele, kuidas päästa Eesti välispoliitiline kuvand. Või kuidas me nüüd edasi ÜRO julgeolekunõukogu liikmeks kandideerime? Meil on ju kõik nii ilus ja hästi ja vastutustundeline, milleks tõeliste probleemidega pead vaevata?

Aga EKRE antud kammertoni põhjal pole õnneks sõnasõda üles võetud. Peaminister Jüri Ratas on oma ilutseva ja tühja, kuid kaunikõlalise jutuga lausa anti-EKRE. Sotsiaaldemokraadid ei ole tarvitanud ühtegi sõimusõna, kuigi nende keelekasutus on muutunud karmimaks. Ainult isamaalaste väljend, et isamaad tahetavat põlvili suruda, resoneerib EKRE kammertooniga.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid