Kristjan Kaskman Eesti juhtimisprobleemidest: Führer jääb hinges ikka kapraliks

Pikad tööpäevad on selleks nädalaks selja taga. Sügisõhtul päikeseloojangut nautides nõjatun tugitooli, rüübates sooja teed. Taustaks käivad uudised, kus taaskord räägitakse rahapesust, riigieelarvest, vilepuhujatest jne.

Meenub, kuidas ilmuvad välja paljude lähiminevikus tippjuhtideks peetud inimeste tegelikud paled. Ettevõtete juhid sõimavad alluvaid väljendeid valimata või laiutavad käsi, et ei teadnud midagi. Poliitikud jagelevad nagu väikesed lapsed liivakastis, kes mis sigadusega hakkama on saanud. Ja siis mõtlen oma kogemusele. Mis toimub?

Ka Hitler noris detailide kallal ning töötas pikki päevi oma superrelvade või ehitusprojektide disainimise ja operatsioonide prioriteetide muutmise kallal. Tulemusi teame me kõik. Kuigi Hitler tõusis Führeriks, siis hingelt ja mõttemaailmalt oli ta kapral - keskmine spetsialist. See on klassikaline näide, kus valdkonda hästi tundev spetsialistist ei saa alati heaks juhtiks.