JUHTKIRI | Kui pääseks altkäemaksustki
Eesti riigil on hooldusravi vajavatele inimestele ja nende omastele hea sõnum – aasta-aastalt teravamaks muutunud probleemi lahendamisele vähemalt mõeldakse. Aga millal koidab aeg, kus enamikule inimestele rahaliselt jõukohase (loe: suures osas riigi või omavalitsuse kinni makstud) hooldekodukoha või muu toe saamiseks ei pea altkäemaksu andma või Keskerakonda astuma?
Sotsiaalkaitseminister Kaia Iva püüab tänases lehes jätta muljet, et olukord paraneb õige pea. Tõsi on see, et juba eelmine valitsus moodustas 2015. aasta lõpus hoolduskoormuse vähendamise rakkerühma, mille lõpparuanne valmis umbes aasta tagasi. Nipet-näpet on viimasel paaril aastal süsteemi remontimiseks tehtud, aga ei midagi süsteemset, nagu vaja oleks. Kuna teema ei ole nii ideoloogiline, nagu näiteks praegu poliitikud hulluks ajanud ÜRO rändelepe, siis võib optimistlikult loota, et omastehoolduse süsteemi remondiga minnaksegi edasi sõltumata sellest, kuidas kevadised valimised lõpevad.
Ent poliitiline tahe on vaid üks remondi eeldus. Selleks et praegune kõikjalt logisev süsteem paremaga asendada, läheb vaja ka palju raha. Paari aastat tagasi hindas maailmapank, et pikaajalise hoolduse minimaalseks parandamiseks on vaja süsteemi lisada vähemalt 40 miljonit eurot aastas. Summa pole riigi jaoks ulmeliselt suur, kuid see ei annaks veel head pikaajalise hoolduse süsteemi, vaid võimaldaks likvideerida üksnes kõige katastroofilisemad puudused. Omaste koormus jääks endiselt väga suureks.
Omaste koormuse seisukohast ideaalilähedane süsteem eeldaks iga-aastast riiklikku rahastust, panus peaks olema 3,5–4% SKP-st ehk viis-kuus korda rohkem kui praegu. Hüpe sellele tasemele tekitaks ka uusi probleeme – eeskätt isikuhooldajate puuduse, sest see raske töö ei ole eriti populaarne. Siiski ei tohiks poliitikud selle pärast, et ideaalilähedane süsteem on nii kättesaamatu, omastehoolduse teemat siiski eirata, vaid kiiresti tegema vähemalt need muudatused, mis ei nõua väga palju raha.
