JUHTKIRI | Nukker õnnesoov Eesti soojakuningale
Jutt on muidugi eile teatavaks saanud tehingust, millega Austraalia investeerimisfond ostis üle 300 miljoni euro eest 85% Eesti sooja- ja elektritootja Utilitase aktsiaid. Teine tehing, mis kõigutab juttu „keegi ei taha enam Eestisse investeerida”, toimus alles septembris, kui USA investeerimisfirma Blackstone ostis miljardi euro eest 60% Luminor Banki.
Eks Eestisse tehtud investeeringuid ole veelgi, aga suures plaanis jätab olukord ikkagi soovida. Eesti maksebilansi üle arvestust pidava Eesti Panga kommentaarides kordub kuust-kuusse lause: „Eesti majandus oli muu maailma suhtes endiselt netolaenuandja ehk riigi majandussektorid paigutasid välismaale rohkem finantsvarasid, kui sealt kaasasid”. Teoreetiliselt saaks säärane olukord olla isegi hea, kui see tuleneks investeeringutest, mille puhul näiteks tselluloositehas püstitatakse hoopis lätlaste õuele, aga omanikutulu voolab Eestisse. Paraku on tegelik olukord vastupidine – Eesti residendid teenivad oma välisinvesteeringutelt igal aastal koks-kolm korda vähem tulu kui välismaalased oma Eesti investeeringutelt. Eesti välisinvesteeringud on väiksemad ja vähema tootlusega kui välisinvestorite siinsed panused.
Seda arvestades on Utilitase enamusosaluse müünud Kristjan Rahule hea tehingu puhu raske ilma väikse pettumuseta õnne soovida. Jälle müüdi üks Eesti ettevõte, mis oleks võinud ennast börsi kaudu kõigile Eesti inimestele kättesaadavaks teha, hoopis välismaa investeerimisfondile. Sellesse fondi (ja seeläbi ka Utilitasse) on võimalik investeerida mitme pensionifondi ja kindlustusseltsi kaudu, mille hulka praegu ei kuulu Eesti omasid.
Pealegi tekitab Utilitase – tubli sponsori – omanikeringi muutus ebakindlust spordi- ja kultuuriringkondades. Nii mõnelgi juhul on pärast väliskapitali omandusse minekut sponsorlust koomale tõmmatud. Loodetavasti Utilitasega, kus Rahu jääb juhiks ja vähemusaktsionäriks, nii ei lähe.
