JUHTKIRI | Meie heaolu tugineb liiga palju reostamisele
Aasta tagasi andis Iiri valitsus Donald Trumpi valduses olevale ühendusele loa ehitada merre sein, et kaitsta golfiväljakut erosiooni eest. Algses taotluses põhjendati kaitsetõkke rajamise vajadust äärmuslike ilmastikuoludega, mida põhjustab kliima soojenemine. Trump väidab, et ta ei uskuvat kliima soojenemisest rääkivaid teadlasi, kuid see ei sega teda astumast praktilisi samme oma vara kaitseks. Enamasti räägivadki teod rohkem kui sõnad.
Kui eile kogunesid Katowicesse maailma riikide esindajad, et panna paika Pariisis kolme aasta eest kokku lepitud kliimaleppe üksikasjad, võis kergesti tunda pessimismi. Juba 1992. aastal Rio de Janeiros lubasid riikide valitsused esimest korda astuda samme kliima soojenemise vastu. Rahvusvahelise koostöö keerukust arvestades ei saa öelda, nagu poleks edusamme üldse tehtud. 2005. aastal jõustunud Kyoto protokoll tõi näiteks kaasa (vastuolulise) CO2 heitmekaubanduse, mis pani reostamisele reaalse hinna.
Ikkagi oleme teel sinnapoole, et sajandi lõpuks tõuseb temperatuur möödunud sajandi keskpaigaga võrreldes poolteise kraadi asemel heal juhul pigem kolm kraadi. Atmosfääri CO2 tase oli eile igal juhul kõrgem kui ühelgi varasemal päeval 1970. aastast saadik.
Kas poolteist või kolm kraadi pole tühiasi. Kes armastab külmadel talvedel lõunasse sõita, et seal snorgeldada ja ilusaid koralle imetleda, kasutagu veel võimalust. Valitsustevaheline kliimapaneel (ICPP) ütleb, et juba kahekraadine temperatuuritõus tapab nad peaaegu kõik. Koos mõne saareriigiga Vaikses ookeanis.
Mõõduka kliimaga põhjamaal võib see tunduda kauge murena, nagu ka tormid, äärmuslikud põuad ja uputused. Küll rikas maailm (kuhu kuulub ka Eesti) saab esialgu hakkama samamoodi, nagu kaitstakse Trumpi golfiväljakut. Meie näeme kliimamuutuste pinnavirvendust ennekõike võimaliku massilise rände kaudu, aga päris arve maksavad alles meie lapsed.
Meie jaoks on see praegu ennekõike moraali küsimus. Meie heaolu tugineb liiga palju reostamisele. Ühe ühiku SKP kohta saastame me kaks korda rohkem kui jõukad riigid keskmiselt. Raske on ennast õigustada, kui meil pole isegi selget plaani, kuidas põlevkivienergeetikast tulenevaid CO2 heitmeid jõuliselt vähendada.
