Mart Luik: Eesti 200 liikmete provokatsioon rändepakti vastasel meeleavaldusel oli madalaim punkt, mida me iial Eesti poliitikas näinud oleme
Indrek Tarand on kogenud provokaator ja kuigi tema mikrofoni rebimine ning sellele järgnenud jalahoop täitsid päevade kaupa meediaruumi, siis pikemalt poliitikat jälginud inimesi see ei üllatanud. Tarand on varemgi provotseerinud ja teeb seda ilmselt ka tulevikus. See oli häbiväärne episood, millest hullemat tagasiminekut Eesti poliitilises kultuuris ei osanud meist keegi ette kujutada kuni möödunud pühapäevani.
Kahjuks ennatlikult. Eesti 200 liikmete provokatsioon ÜRO rändepakti vastasel meeleavaldusel, kus perekond Hartleb-Holmberg panid ohtu oma väikese lapse, et tekitada konflikt isehakanud turvameestest Odini sõduritega oli madalaim punkt, mida me iial Eesti poliitikas näinud oleme. Tahaks väga loota, et see jääbki halva poliitika madalpunktiks.
Et Eesti 200 pole tegu hukka mõistnud, tuleks kogu nende varikabinetile ainuüksi selle tegevusetuse eest punane kaart anda. Kuid põhjuseid leiab hulga rohkem.
Alustati labaselt valetades. Et Margus Tsahkna pole selle liikumisega seotud. Et nad ei tea midagi kultuuriinimeste mitu aastat tegutsenud Eesti Kultuuri Kojast ja sellele kuuluvast kaubamärgist Eesti 200. Nagu hiljem selgus, olid kultuuriinimesed nii Eesti 200 nime kui kogu „pika perspektiivi/plaani“ kontseptsiooni minister Tsahknale tutvustanud juba 2016. aastal, mille viimane siis luba küsimata oma poliitkamraadidele kaaperdas.
Erakonna juhatuse liige Meelis Niinepuu suutis kaubamärgi teemaliste küsimustega silmitsi seistes vaid demagoogitseda ja näidata üleolevat suhtumist nii riigikogu kui ERR saate „Pealtnägija“ tegijate vastu. Lugege ja kuulake Niinepuu vastuseid, tõesti „uue poliitika“ tase.
Möödunud suvel võtsid nad kaaperdada nimetuse “kõrgemad kursused”, nii et võõraste sulgedega ehtimine on neil käpas.
Olen sellest varemgi kirjutanud, et kuigi Eesti 200 liikmed on oma eelnevas elus ise aktiivselt nö katuserahadega asjatanud, siis sel sügisel tegid variserid sama tegevuse kohta prokuratuurile kuriteoteate. Loomulikult tulemuseta, sest katuserahade jagamine võib olla eetiliselt kaheldav, kuid igati seaduslik poliitika.
See muidugi ei takistanud varivalitsuse „peaministrit“ Kristina Kallast süüdistamas riigikogu otsesõnu pistise andmises. Pistis ehk altkäemaks on kriminaalkorras karistatav, raske õigusrikkumine. Riigikogul kui institutsioonil pole võimalik oma au ja väärikust kaitsta. Küll aga kaitseb põhiseaduse §17 iga riigikogu liikme au ja head nime. Kui Kristina Kallas ei loobu riigikogu liikmete kollektiivse altkäemaksu süüdistusest, siis tasuks küll viimastel minna oma nime kaitsma.
