Kaarel Veskis: Suhtlemisoskusi ei tasu üle tähtsustada

Igaüks näeb meid ümbritsevat omamoodi ja see on täiesti loomulik. Mõni aga tajub maailma teistest oluliselt intensiivsemalt. „Pole hullu“ kampaania videoloos räägib enda kogemusest Kaarel Veskis.

Sel korral jagab oma lugu Kaarel Veskis, kes igapäevaelus käib tööl ja tegutseb lisaks Eesti Aspergerite Ühingu esimehena. Hiljuti ilmus tema sulest ka raamat „Autismi olemus. Neuroloogilise mitmekesisuse kaitseks“. Toimetamist jätkub küllaga. „Ühing on loodud selleks, et suurendada üldist teadlikkust Aspergeri sündroomi suhtes. Samuti pakume võimalusi suhtlemiseks ja kogemuste vahetamiseks teiste sama neuroloogilise eripäraga inimestega. Käime koos tugigruppides nii Tallinnas kui ka Tartus, samuti suhtleme interneti teel,“ jutustab Kaarel tänuväärse ettevõtmise tegemistest.

Intensiivsemad maailma kogejad

Aspergeri sündroom, millele mees oma jutus viitab, on üks autismi vorme. Selle eripäraga puutub kokku ka ta ise. „Minu jaoks tähendab see seda, et tajun kõike teistest intensiivsemalt. Kujutage näiteks ette olukorda, et olete oma tavapärases keskkonnas, ümbritsetud erinevatest helitaustadest. Aga te kogete seda kõike umbes paarkümmend korda intensiivsemalt. Minu jaoks on kõige raskem taluda linnakeskkonna müra. Ka visuaalne müra ja kõik muud aistingud, samuti näiteks minu enda mõtted ja kujutlused avaldavad minu organismile tavalisest palju suuremat mõju. See võib kergesti tekitada mõnes mulle raskesti talutavas keskkonnas ülekoormuse seisundi. See väljendub näiteks väsimuse või ärevusena," ütleb Kaarel Veskis.

Nagu paljud aspergerid, nii on ka Kaarel kogenud palju aastaid kestnud rasket depressiooni, mille üheks peamiseks põhjuseks oli tema sõnul just see, et teised ei mõista ega arvesta piisavalt sedasorti neuroloogiliste eripäradega. Samas ei pea Kaarel, nagu ka väga paljud teised autistid, oma neuroloogilist erinevust ise haiguseks või häireks, kuna tema meelest on sedasorti intensiivsemal maailmatunnetusel kõigest hoolimata plusse rohkem kui miinuseid. Ta on kirjutanud oma raamatus „Autismi olemus”: „Siiski usun, et just oma autistlikule eripärale võlgnen tänu ka oma elu kõige õnnelikumate ja teadlikumate hetkede eest. Sensoorne ülitundlikkus on teinud toimetuleku tohutult keeruliseks, kuid just tänu sellele omadusele olen ka suutnud sügavuti tunnetada kultuuri (kirjandust, muusikat, väärtfilme jne), loodust, iseennast ja teisi inimesi, hetkes olemise harmooniat, väge ja ilu.” Ka üks juhtivaid teaduslikke autismitõlgendusi, „intensiivse maailma” teooria, mida Kaarel oma raamatus tutvustab, näeb autismis mitte haigust, vaid positiivset, ühiskonna jaoks vajalikku ja loomulikku eripära.

Kaarli soov on, et ühiskond pööraks rohkem tähelepanu mürareostusele ja sellest tulenevalt peaks üle vaatama ka kehtivad müranormid. „Pidev helide rohkus mõjutab tegelikult negatiivselt kõiki inimesi, keda vähem, keda rohkem. Mürareostus soodustab märkamatult ja palju rohkem, kui seda teadvustame, mitmesuguste vaimse tervise probleemide kujunemist. Juba ka vähene üldise helitaseme alandamine oleks suur võit kõigi inimeste psüühilise heaolu seisukohalt. Müra tõttu kannatavaid inimesi on rohkem, kui arvate, kuid nad enamasti ei julge sel teemal sõna võtta. Võtkem eeskuju arenenumatest riikidest, kus probleemi ohjamisele pööratakse rohkem tähelepanu. Õppigem hindama vaikust ja püüdkem ka igaüks ise vähem müra tekitada.”

Ühiskonnas oluline tööjõud

Kaarli sõnul valitseb meie ühiskonnas jätkuvalt vaimse tervise teemal erinevaid stigmatiseerunud arusaamu. Seetõttu on oluline sellest laiemalt rääkida. Näiteks arvatakse, et Aspergeri sündroomiga inimestel puudub empaatiavõime või huumorisoon, et nad on flegmaatilised, laisad või tuimad. „Kuigi need eelarvamused ei vasta enamasti tõele, võib töökoha leidmine aspergeri jaoks väga keeruliseks osutuda. Tööle saamiseks on üldiselt kaks varianti. Kui on olemas tugev sotsiaalne võrgustik, siis on sobivat tööd lihtsam leida. Keegi soovitab sind mõnele ametikohale. Aspergeri jaoks käib aga piisavalt paljude edukate inimestega kontakti loomine ja selle kontakti pidev säilitamine enamasti üle jõu. Neil on raske suure sotsiaalvõrgustiku alalhoidmisest rõõmu tunda ja selleks piisavalt aega leida. Asperger vajab üldjuhul teistest rohkem aega omaette olemiseks ja suhtleb tüüpiliselt pigem üksnes paari hea sõbraga. Kui aga tuleb läbida traditsiooniline kandideerimine ja tööintervjuu, on asi veel keerulisem,“ selgitab Kaarel.

Ta lisab, et töövestluse käigus kiputakse tihti esmajärgus hindama suhtlusvõimeid, kuigi see ei ole kõigi ametite puhul kõige tähtsam. “Tööandjad peavad sageli kõige olulisemaks seda, kui hästi tuleb inimene toime suulise suhtlusega stressirohkes olukorras – nagu seda on töövestlus. Asperger on tõesti enamasti teistest madalama stressitaluvusega, kuid paljud tööd võivad tal sellegipoolest õnnestuda isegi paremini kui teistel. Aspergerid on sageli väga nutikad, süvenemisvõimelised, kohusetundlikud, loomingulised ja suudavad kiirelt uusi oskusi omandada ja oma valdkonnas asendamatuteks spetsialistideks kujuneda. Aspergerid võivad edu saavutada peaaegu kõigil aladel. Kergesti ärevusse sattuvale ja suhtluses ebakindlale autistile või aspergerile võib töövestluse läbimine olla aga ületamatu katsumus. Samas võib ta olla siiski päris hea suhtleja, kuigi võibolla ei suuda hoida vestluspartneriga silmsidet ja tema suhtlusstiil võib alguses olla oma ebastandardsuses teiste jaoks mõistmatust tekitav.“ Tulemus on see, et tööintervjuu saabki neuroloogilise eripäraga inimesele enamasti takistuseks sobiliku ameti leidmisel.

Kaarel paneb juhtidele südamele, et kui töö iseloom ei nõua väga head suhtlusvõimekust, võiks tööandjad suhtlemisoskuse hindamise asemel rohkem tähelepanu pöörata muude ülesannete täitmise jaoks olulistele võimetele, milles aspergerid võivad väga-väga head olla. „Kas töövestlusel võimalikult „normaalse” ja enesekindla mulje jätmine on alati see peamine väärtus, mille alusel on õige teiste inimeste saatust otsustada, neile tööd pakkudes või kellegi teise kasuks otsustades.

Kaarel jagab mõne nõuande, mida võiks tööandjad silmas pidada neuroloogilise eripäraga inimese tööle võtmisel:

1. Arvesta, et rohket suhtlust, avatud kontoris teistega koos töötamist ja koosolekutel osalemist sisaldav amet võib autistile või aspergerile olla kurnav. Neile sobivad pigem tööülesanded, mida saab lahendada iseseisvalt.
2. Võimalda töökeskkonnas neuroloogilise eripäraga inimesele rohkem vaikust ja omaette puhkamise või pauside tegemise võimalusi.
3. Nii, nagu iga töötaja puhul, ära ole liiga nõudlik. Proovi suhelda rahulikult ja positiivselt, nagu sooviksid, et sinuga suheldaks. Tööstress võib kergesti viia läbipõlemiseni.
4. Oluline on töö tulemus, mitte selle tegemise koht või aeg. Anna võimalusel rohkem vabadust täita ülesandeid kodus või enda valitud keskkonnas. Paku võimalusel paindlikumat töögraafikut või osalise koormusega töötamist.

Vaata pikemat videot, kus Kaarel räägib autismist ja Aspergeri sündroomist.

Loe ka autobiograafilise sisuga katkendit Kaarel Veskise raamatust „Autismi olemus. Neuroloogilise mitmekesisuse kaitseks”.