Ülle Madise: ligimese märkamise vajalik kunst

Puuetega inimestesse suhtumisel ja sisemisel agressiivsusel on sageli ühine nimetaja: teadmatus ja nõutus.

Kord varakevadel ootasin Tallinna ülikooli ees trammi. Seal, nagu sageli, seisis ka sportlik valge kepiga noormees, ikka paar sammu teeservast eemal. Sõiduteed kattis pea põlvekõrgune märg porisegune lumi. Korraga kihutas mööda takso, must Mercedes. Kõik, mis oli teel, maandus inimestele. Sain ka mina oma jao. Auto numbrit ma ei näinud, sest ma ei näe kaugele, hämaras eriti mitte. Niisiis jäi politsei kutsumata ja taksojuht karistamata.

See kena noormees, samuti porine, kahjuks ei saanud näha teiste nägudel ahastust. Ei, seal ei mõeldud enda räpasest palitust. Mõeldi mehele, kes ei näe. Ei mina ega teisedki teadnud, mida sel puhul teha. Kas astuda juurde ja asuda puhastama? Teeb see asja hullemaks, tunneb ta end siis veel kehvemini?

I

Tajusin tol hetkel vahetult, et me ei oska puuetega inimestega käituda ega olla. Sama kehtib muide ka vanade inimeste kohta. Mõni tõesti vajab selgitust, et puue ja vanadus ei nakka. Teine aga tahabki siiralt teada, kuidas on õige. Kas ratastoolis inimesele tohib tervituseks kätt anda? Ta ju istub ja ehk hakkab end nüüd minu pärast püsti ajama? Tuleb ette toolis istuja asemel üle ta pea saatjaga rääkimistki – et see on viga, peaks küsimatagi selge olema. Kuidas olla, kui sõbral on vaimupuudega laps? Kas pime solvub, kui temaga vesteldes kasutada väljendeid „eks me näe” ja kurdiga „no kuule!”.