Lavakunstikooli „Väike prints” on tõmbenumber suurtele

Antoine de Saint-Exupéry „Väikese printsi” kõrgeima kulumisastmeni trööbatud tsitaadid leiavad etenduses värske pinnase.

„Väike prints” on üks neid tekste, mida paljud peaaegu peast teavad ja mille puhul peab pingutama, et leida uut lähenemisnurka. Aga tekst on ligitõmbav. Palju tõlgendusvõimalusi, palju valikuid, kelle pilgu läbi jutustada ning kellele jutustada. Kui NUKU eelmisel aastal esietendunud „Väike prints” (lavastaja Mirko Rajas) oli mõeldud nooremale vaatajale, siis Elmo Nüganeni ja 29. lennu „Väike prints” kõnetab eelkõige täiskasvanuid.

Nüganen on lavastuse raamistanud ajastuga, mil Saint-Exupéry raamatu kirjutas (raamat avaldati 1943. aastal) ja kontekstiga, mis autorit mõjutas. Seega ümbritsevad raamatust tuttavaid sündmusi viited Léon Werthile, kellele „Väike prints” (ja ka „Kiri pantvangile”) on pühendatud, ning kirglikule suhtele abikaasa Consueloga, keda peetakse printsi armastatud turtsaka roosi inspiratsiooniks.

„Väikese printsi” valik tudengilavastuseks on mõistetav. Kui prints on hädas täiskasvanute ebaloogilise käitumisega – midagi omatakse vaid selleks, et midagi omada, ihaletakse imetlust (aga mille eest?), soovitakse võimu lihtsalt võimu enese pärast jne –, siis noored näitlejad võiksid vastukaaluks olla need, kes ei ole veel saanud võimalustki unustada end täiskasvanumaailma sihitusse rähklemisse. Samuti jagub mängulusti ja heas mõttes lapsemeelsust kõrvuti võimega mõista teksti eri kihte.

Liivaga kaetud laud

Pisut alla kahetunnine lavastus on hästi struktureeritud tervik, mille puhul on selgelt märgatav osa heli- ja pildikeelel. Viimase autor on Kristjan Suits, minu silmis praegu üks tugevamaid Eesti teatrikunstnikke. Linnateatri stuudio keskel on hiiglaslik liivaga kaetud laud, mis täidab ka lava rolli. Selle ümber mahub istuma 50 vaatajat, mis paneb lavastuses tagantjärele kahtlustama õhtueinet publikule.

Pruunid toonid ei vii mõtteid üksnes pilootide rõivastele, vaid ka kõrbele. Laual laiuv liiv on kujunduse osa, samal ajal materjal, millel liikuda, kuhu ehitada nukumaailma ja mida kasutada helipilti luues. Ühel hetkel on liiv näitlejate käes kui vihmasabin janustele kõrbes, teisel toob meelde ookeani. Nojah, kolmandal hetkel võib ka lihtsalt vaatajale silma lennata, kui näitlejad juhtumisi julgemalt ringi kablutavad. Miniliivadüünide vahele eksivad lihast ja luust näitlejate kõrval papist välja rebitud mehikesed ja lennukid, mis paari prožektori ja/või taskulampide abil ellu äratatakse või millest kohati suisa terve lennusalk moodustatakse.

Tudengid on laval ja kõik peavad saama mängida. Vähemasti minu jaoks on vara veel kõiki näitlejaid nägu- ja nimepidi teada, ent olen pärast „Väikese printsi” nägemist kursusest positiivselt intrigeeritud. Pealegi on hea tunda Linnateatris värskeid tuuli pärast möödunudaastast väikest lahkumislainet (Henrik Kalmet, Paavo Piik, Veiko Tubin).

Printsi rolli astuvad kordamööda eri näitlejad, nii mehed kui ka naised. Enim sööbis mällu Maarja Johanna Mägi nutika, käbeda, aeg-ajalt hõllandusliku printsina. Kuidagi ei saa aga mööda ka Rebasest (Kristiin Räägel), kes teeb minu jaoks lavastuse meeldejäävaima rolli. Entusiastlik ja uudishimulik Rebane annab koomilise mänguga edasi ka nukramat sõnumit, vastandus aitab sisu rõhutada.

Enim sööbis mällu Maarja Johanna Mägi nutika, käbeda, aeg-ajalt hõllandusliku printsina.

Muu hulgas on Rebase tegelaskuju kaudu stiilselt lahendatud küsimus, kuidas anda edasi „Väikesest printsist” pärit tuntuimaid tsitaate. „Ainult südamega näed hästi” ja „kõige tähtsam on silmale nähtamatu,” pobistab Räägel ette sellise vurinaga, justkui oleks endalgi juba paljukäiatud sõnu raske öelda. Prints peab sõnad Rebaselt vaata et välja meelitama. Üheti vabastab selline lähenemine teksti klišee maigust, teisalt joonib mõtted alla. Sedasi leiavad muidu sageli kõrgeima kulumisastmeni trööbatud tsitaadid taas värske pinnase.

„Väike prints” on raamat, millest on tehtud loendamatuid lavaversioone, ent minu jaoks jääb see siiski tekstiks, mida just lugedes iga kord isemoodi näha. Pärast lavakate versiooni lõin siiski korraks kõhklema. Ehk suudab teater (eriti kui saal on nii väike, et mõtetega on võimalik vaid sügavuti minna) ikkagi seda teksti vääristada?

„Väike prints”

Lavastaja ja dramatiseeringu autor Elmo Nüganen

Kunstnik Kristjan Suits

Helikujundaja Arbo Maran

Laval EMTA lavakunstikooli 29. lennu tudengid Jan Erik Ehrenberg, Ekke Hekles, Simo Andre Kadastu, Martin Kork, Maria Liive, Lena Barbara Luhse, Maris Lüüs, Märten Metsaviir, Maarja Johanna Mägi, Kaarel Pogga, Oskar Punga, Ken Rüütel, Kristiin Räägel, Oskar Seeman, Andreas Aadel, Markus Helmut Ilves, Mihkel Kohava ja Elise Metsanurk

Esietendus 30. novembril Tallinna Linnateatri stuudios.