Talveöö Unenägu trikster Alvis Hermanisega
Eesti, Läti ja Leedu võivad küll jagada ajaloolist sleppi, aga üksteise teatrist pole nad eriti teadlikud. Riiani ehk pingutab veel kuidagi välja, aga sealt edasi näikse teatrireisid olevat pigem entusiastide pärusmaa. Nüüd tulevad naabrid aga üha lähemale. Järgmine Vaba Lava kuraator on Leedu näitekirjanik Marius Ivaškevičius. Eelmisel nädalal toimus jällegi Talveöö Unenäo festival, mis oli pühendatud Läti kõige rahvusvahelisema lavastaja, Alvis Hermanise loomingule.
Linnateater andis teada, et Talveöö Unenäo festival püstitas publikurekordi. Kokku külastas festivali 6166 inimest. Arvude taga on erinevaid põhjusi, aga aastast aastasse on olnud näha seaduspära, et Linnateatri enda lavastuste piletite alaline defitsiit ei laiene festivali välislavastustele, toodagu siia kui ägedaid välismaa superstaare tahes. Sedapuhku juhtus superstaar olema naaberriigist ja kas mõjus see asjaolu, Hermanise kuvand või miski muu, aga inimesed olid kohal.
Läti teatrites vähenes 1990-ndatel publiku ja kvaliteetsete lavastuste arv samamoodi kui Eestiski. Praegu on neil aga üksjagu lavastajaid ja teatritegijaid, kes meidki kõnetada võiksid. Nagu näiteks Alvis Hermanise lavastused „Pikk elu”, „Must piim” ja „Läti armastus” (põhiprogrammi kuulusid veel „Brodski/Barõšnikov” ja „Oblomov”). Elu vanadekodus, maaelu hääbumine ja veidrad/piinlikud romantikalood – sama hästi võiks toimumiskoht olla Eesti.
Osutus sensatsiooniks
Talveööle toodud lavastustest kõige värskem on 2015. aastal esietendunud „Brodski/Barõšnikov” (see osutus sensatsiooniks, mida tuldi välismaalt spetsiaalselt vaatama. Ja lennuki hilinemise tõttu jäid mõned ka ukse taha), ent teised on praeguseks juba üsna kaua vastu pidanud. Kui „Must piim” ja „Oblomov” esietendusid vastavalt 2010. ja 2011. aastal, siis „Läti armastus” tuli lavale 2006. aastal ja nimevääriliselt pika elueaga „Pikk elu” suisa 2003. aastal. Neid lavastusi on paljud eestlasedki näinud ja neist kirjutanud.
Hermanis mõjub omamoodi triksterina. Ta ei väldi poliitilisust, vastupidi. „See, et Saksa meedia (kus kõik on rohkem või vähem vasakpoolsed) eitab agressiivselt teisitimõtlejaid, viib ainult olukorra radikaliseerumiseni. Sest kui isegi mind, poliitilistelt vaadetelt pigem konservatiivi, tehakse avalikult samahästi kui Breiviku sõbraks, siis ootavad seda ühiskonda tulevikus väga suured üllatused. Le Peni saavutused Prantsusmaal on ainult punane lambike,” ennustab end rahvuslasena defineeriv Hermanis päevikus.
Meelis Oidsalu viitas Vikerraadio päevakommentaaris Hermanise päeviku põhjal stereotüüpidele, mis kunstivaldkonnaga kaasas käivad. Kultuuriinimesed ja intellektuaalid pole tingimata vasakpoolsed, liberaalid või globalistid ning konservatiiv ei pruugi tingimata olla rahvuslane, leiab Oidsalu. Hermanis on kahtlemata üks, kes ei kõlksu kuidagi kokku ettekujutusega vasakpoolsest kulturnikust. Üle maailma töötava lavastaja poliitiline slepp on kirjum. Ta on Ukrainas toimuvat hukka mõistes saanud Venemaale sissesõidukeelu, samuti põhjustanud Saksa meedias pahameeletormi, keeldudes töötamast Hamburgi Thalia teatris, sest teater otsustas vastu võtta pagulasi. „Mul on näiteks tuttavaid, kes peavad end väga objektiivselt informeerituks, sest loevad iga päev The New York Timesi ja ei miskit muud. Või siis loevad ainult Saksa pressi. See on umbes sama, kui vaataks ainult Venemaa telekanaleid,” kirjutab ta päevikus.
Poliitikaga seotu on Hermanise puhul kahtlemata ahvatlev konks, mille külge haakida (ka mina, Brutus), ent lavastustes ei näi see erilist rolli mängivat. Tema enim rahvusvahelist tähelepanu saanud lavastused puudutavad küll otseselt Läti (postsovetiaegset) elu, ent laval ei jutlusta ta maailmavaatelist sõnumit. Seda enam, et dokumentaalsel põhjal lavastused on ta loonud ajal, mil ise palju reisis. Töömeetod sisaldas seega palju delegeerimist ja n-ö koduseid ülesandeid näitlejatele. Ja seda ei väsi Hermanis rõhutamast, kui oluline on näitleja.
Nii Hermanise lavastustest kui ka päevikust kõlab läbi huumor, iroonia ja ka eneseiroonia. Saates „Teatrivaht” kahtlustas Madis Kolk, et Hermanisel pole oma tegelaste vastu empaatiat ja ta läheneb neile peamiselt väliseid jooni markeerides. Tõepoolest, näiteks „Mustas piimas” kehastavad näitlejannad nii talunaisi, noori piigasid kui ka lehmi, neil on rõhutatult suured rinnad (viite tabamiseks ei pea Sherlock olema), ent ometi ei tajunud ma seda samamoodi kui Kolk. Pigem tekkis tunne, et ehk on mõningane karikatuursus teadlik katse vähemasti korraks vaadata, kas publik langeb irriteerimise lõksu. Ent see, et laval tehakse nalja, ei tähenda, et tegelaste üle tehakse nalja. Oma päevikus toob Hermanis huumori olulisusest näite: „Stoppardil on kõige intellektuaalsema teatriinimese kuulsus, kuid ka tema tunnistas, et publiku naer on nagu sild, mida mööda võib pärast seda transportida kogu ülejäänud informatsiooni.” Mulle meeldiks mõelda, et see nii on.
