Mart Einpalu vastuses Taavi Aasa ummikumaksu mõttele: Miks mitte sõita tööle tõuksiga?

Mart Einpalu kirjutab vastuses Tallinna linnapeale, et ummikumaks ei parandaks probleeme, mis tallinna infrastruktuuris on, sest suuresti on need seotud ühistranspordi kehva ühenduvusega ning jalgradade kehva korrasolekuga.

Tipptunni liiklemisprobleemid on tuttavad pea kõigile, kes püüavad hommikul-õhtul tööle ja sealt koju jõuda, lapsi lasteaeda või kooli viia jmt. Pikas sabas meeterhaaval edasi venida ei ole tore.

Autoga sõidetakse linnas vajadusest ja mugavusest. Linnapea Taavi Aasa välja pakutud tipptunnimaksuga püütakse inimestele rahakoti kaudu selgeks teha, et auto pole enam parim viis linnas liikumiseks. Neile, kelle jaoks auto on vältimatult vajalik, tekitab see ilmselgelt pahameelt. Need, kelle jaoks auto on mugavus või harjumus, võiks maks olla selleks tõukeks, et harjumusi muuta. Mõlemal juhul on auto asemele vaja pakkuda lihtsaid ja mugavaid alternatiive.

Omast kogemusest võin kinnitada, et Viimsi ja Pirita suunalt kesklinna liikumiseks sobib ühistransport hästi. Peatus on viie minuti kaugusel, busse liigub tihedalt, ühissõidukite rada teeb hommikuse tipptunni liikumise päris kiireks. Õhtul tagasi tulles ühissõidukite rada küll puudub, aga kindlasti on ühistransport esimene valik, kui tarvis liikuda tipptunnil kesklinna ja tagasi.

Kuigi on hästikaetud marsruute, siis leidub ka selliseid kohti, mille vahel liiklemine ühistranspordiga pea võimatu või igal juhul keerukas ja aeganõudev. Kui oleks vaja tipptunnil liikuda Piritalt Õismäele, Laagrisse või Jürisse, oleks väga ebatõenäoline, et ühistransport auto alternatiivina üldse pähe tuleks. Või kui peaks väikse lapsega tipptunnil minema kuhugi kesklinna kanti ja siis edasi järgmisse äärelinna tööle.

Ehk on ka teisi võimalusi?

Linnaliikluses hakkavad järjest tähtsamat kohta hõivama kergliiklusvahendid ja elektrilised liikurid (meile seni vähem, aga mujal maailmas küll) – jalgrattad, elektritõukerattad (tõuksid), elektrilised üherattalised ja rulad ning mopeedid ja mopeedautod.

Omaenda kogemuse pealt soovitaksin kõige enam elektrilist tõukeratast. Jah, mitte jalgratast, sest arvan, et tõuks on praktilisem. Miks? Ei pea selga märjaks väntama. Saab sõita nii ülikonna/mantli kui ka vabama riietusega. Tõuks on väike ja kompaktne ja seda saab ühissõidukisse kaasa võtta ja tööl laua alla "parkida". Vajadusel kombineeriks tõuksi ühistranspordiga. Kui aga lühem ots, siis läheks otse tõuksiga. Järgmine valik pärast tõuksi oleks jalgratas.

Miks mitte mõelda ka muude elektriliste liikurite peale. Näiteks elektriline üherattaline, mis on veel parema läbivusega kui elektritõuks. Paljude jaoks võib olla mõte üherattalisega liikumisest kujuteldamatu. Ilmselt on pariislased mingist teisest materjalist tehtud kui tallinlased, sest seal on kontoritöötajaid hommikuti üherattalistel nagu rohutirtse. Kaaluda võib ka elektrilist rula, kuid see vist jääb tõesti pigem rulafänni kui tavainimese sõiduriistaks.

Kahtlemata on piiranguks ilm - ükskõik kas ratas või tõuks, vihma ja märjaga nendega sõita ei taha. Aga kuiva ilmaga, kasvõi siis kui temperatuur kerges miinuses, on see viis täiesti rahuldav. Jällegi isiklikust kogemusest - kuni -10 kraadi pole vabas õhus tõuksiga liikumine kuidagi ebameeldiv. Vihmaga saab jooksvalt ühistranspordi peale ümber orienteeruda.

Ilmast suuremaks komistuskiviks on kergliiklejatele mõeldud teede olukord Tallinnas. Äärelinnast kesklinna lähistele jõudes lõppevad kergliiklusteed ära ja tuleb hakata liiklema kas tee äärtes olevatel rattaradadel või kõnniteedel. Ehk tuleb kehastuda ümber autode vahel seiklevaks kaskadööriks või kõnniteel liikuvaks üle äärekivide hüppavaks tõuksiga jalakäijaks. Rattarajal saab sportlik rattur kuidagiviisi (riske võttes) hakkama, aga sellest jääb väheks, et iga rattaga sõita oskav inimene julgeks hakata tõuksiga tööl käima. Risk on Tallinna tänavatel liiga suur. Samavõrd kaotab rattaga sõit mõtte kui seda tuleb teha jalakäijate vahel kõnniteel, astudes rattalt maha, et ületada ristmikke ja tõsta ratast äärekividest üles.

Tõukside ja rataste kasutajaid tuleks kindlasti rohkem, kui parandada parkimisvõimalusi. Poodide, koolide, suuremate bussipeatuste ning kontoripiirkondade ja ettevõtete juures võiks olla turvalised, vihma eest varjatud hoiukohad.

Linnaliikusse klapiksid hästi ka juhilube mitte eeldavad mopeedid ja väikemootorrattad ning mopeedautod – eriti just need, mis sõidavad elektrimootoritega. Muuhulgas aitaksid nad linnaõhku puhtamana hoida. Nendega oleks mugav liikuda, kui seda saaks teha eraldi sõidureas ja jalakäijaid segamata.

Paraku on Tallinna kergliiklusteed rajatud hübriidteedena - jalg- ja jalgrattateedena. Kuna neil on lubatud liigelda ka jalakäijatel, ei tohi seal elektrimopeedidega sõita. Sellest poleks lugu, kui kõrvaloleval autoteel oleks olemas rattarada. Kahjuks on praegune jalgrattateede võrk rajatud sellisena, et puudub mopeedidele mõeldud katkestusteta liikumine. Saab minna küll autode vahele, aga siis kaob juba põhjus, miks vahetada auto mopeedi vastu kui sellega peab liikuma samas sabas kus autoga.

Kokkuvõttes: Tallinnas tuleks käsile võtta autole alternatiivsete liikumisvõimaluste parendamine, mis teeks inimeste jaoks autost loobumise võimalikuks. Ühistranspordi marsruutide ja mugavuse parandamise kõrval vajavad tähelepanu kergsõidukite (elektritõuksid, rattad, mopeedid jms) teedevõrk ja parkimine. Samuti nende kombinatsioonid ühistranspordiga. Kui sellega saaks järje peale, siis andestavad linlased ka tipptunnimaksu jutu.