Tiina Kangro presidendi kõnest: võiksime lõpetada väljamõeldud jutud jõukale järjele jõudnud Eestist ja hakata ka riigijuhtide tasandil elama päriselu
Tänavune presidendi uusaastakõne üllatas meeldivalt oma lühidusega. Selle esimene ots oli lihtne ja ladus, märgiti ära riigi sajas juubeliaasta, juhatati sisse eesti keele aasta. Tekkis lootus, et mööda on saanud ajad, kus riigipead tunnevad endal kohustust lugeda moraali pidulaudade taga istuvatele kaasmaalastele ja näidata ennast rahvast targemate, töökamate ja kogenumatena. Kiidusõnadega ma siinkohal lõpetan, sest eks kiitjaid tuleb kõnele nagu Vändrast saelaudu niikuinii.
Edasi pööras kõne rutakaks toimetatud tekst jõukuse ja nõrgemate abistamise teemale. Ja need kaks on üsna libedad komistuskivid. Saime teada, et meie ülesanne on nõrgemad „kaasa“ võtta. „Kui astume ootusärevalt uude aastasse, kas kõik nad on kaasas?“ küsis president, rõhutades meie jõukat elujärge. Saime ka vastuse, kes siis on need nõrgemad: need on puudega laste vanemad, eriti üksikemad, eluõhtut veetvad eakad, vägivalla ohvrid. „Kas suudaksime millestki toredast ise loobuda, et keegi, kes on kurb, saaks olla pisutki rõõmsam?“ püstitas kõne küsimuse.
Sellega sai taas kinnitust Eesti poliitikas levinud jõuluvana-suhtumine, et „meie“, kes me oleme heal järjel, peame lõpuks ometi jagama oma head järge ka „nõrgematele“, kelleks on puudega inimesed ja nende lähedased, eakad ja ohvrid. Et nõrgemad las ootavad, kuni tugevamad tulevad ja loovutavad ka neile osakese oma elujärjest. „Need kõik on meie inimesed. Neid kõiki on Eestil vaja,“ rõhutas president.
Tegelikult on just selline lähenemine põhjus, miks Eesti sotsiaalsüsteem raiskab küll hoogsaid sadu miljoneid, kuid lubamatult suur osa sellest rahast (suuresti eurorahast) ei jõua iialgi tuge vajavate inimesteni, vaid kulub korraldamise, administreerimise, kontrollimise ja juhtimise peale. Puuete või sotsiaalsete takistustega inimesed, kes vajaksid ei enamat, kui võrdseid võimalusi oma takistuste ületamiseks, on aga sellises süsteemis surutud „nõrgemate“, „abistatavate“ ja „õpetatavate“ rolli. Oodake veel natuke, kuni ministeeriumis valmib uus arengukava ja teile disainitakse teenused, seejärel hakkavadki kohalikud omavalitsused teid abistama – just nii, nagu on ette nähtud. Aga keegi ei tule selle peale, et inimesed enamasti teavad ise, kuidas ennast päästa, neil lihtsalt napib selleks võimalusi ja ressurssi.
Puuetega laste vanemate hulgas on kõrgtasemel juriste, küberneetikuid, matemaatikuid, sotsiolooge. Nad ei ole nõrgemad, vaid vastupidi – eksperdid, palju kompetentsemad, kui mõnes uues „spetsialistide“ erakonnas. Paraku istub poliitikute ja ametnike psüühikas teistsugune arhetüüp. Ja ka pärast pikki kõnelusi võidab viimaste maailmavaade.
Palsam minu hingele olnuks, kui oleksin kuulnud kõnes selle algusosaga samavõrd lihtsas esituses mõtteid, et me ei peaks Eesti jõukusega riigis suruma kümneid ja sadu tuhandeid inimesi abistatavate rolli. Me peaksime neid inimesi usaldama, neid tõsiselt võtma. Eesti inimene on enamasti palju targem, kui poliitik, vallajuht, ametnik või president. Võiksime lõpetada väljamõeldud jutud jõukale järjele jõudnud Eestist ja hakata ka riigijuhtide tasandil elama päriselu – kuulama inimesi, usaldama talupojatarkust, lahendama käegakatsutavaid probleeme lihtsalt ja loogiliselt, ilma propaganda ja eneseimetluseta. Ehk juhtub see aastal 2019?
Siin oleks paslik lõpetada. Aga kriipima jäi veel üks mõte, mille siiski välja ütlen – nimelt see, et ajalugu poleks ehk tarvis tänaste partnerite poole koogutades ümber kirjutada. Kiviheitmine saja aasta taguse turvavõrgu puudumise pihta näib vähemalt mulle admiralide Edwin Alexander-Sinclair’i ja Walter Cowani ning paljude hukkunud Briti meremeeste mälestusest ülesõitmisena. Arvestades, et täna sada aastat tagasi olid Eesti Vabariigi sõjaväe püssialustest meestest ligi pooled Soome vabatahtlikud, siis seda kohatumana see ütlus näib.
Sipelgapesa metafoor kõne lõpus aga tekitas pisut iroonilise déjà-vu mõne aasta taguse maasikaväluga.
Jah, metafoorid on maailmas tõesti olemas, aga kas meie kõik ikka tahame olla sipelgad, selles pole ma enam nii kindel. Sipelgad, keda parem osa ühiskonnast tuleb ja aitab oma jõukuse arvelt „jõudumööda“, kui nad hätta on sattunud.
