JUHTKIRI | Eesti keel kõigile kättesaadavaks

„On meie hool ja kohustus, et selle salakeele rääkijate hulk kasvaks, mitte ei kahaneks,” juhatas president Kersti Kaljulaid sisse äsja alanud eesti keele aasta ja nimetas põhieesmärgi. Seatud siht ongi täiesti realistlik, kui täidame kaks eeldust.

Esiteks: eesti keel ja selle õpetamine peavad muutuma Eesti riigi eraldi eesmärgiks, mitte jääma nüristuvaks relvaks, mis ainult valimiste eel kapist välja võetakse. Teiseks: kui me tahame, et eesti keele rääkijate hulk ka päriselt kasvaks, ei tohi neid, kes seda õppida soovivad, tagasi hoida.

Märkimisväärsetest vahenditest, mida riik panustab sündimuse suurendamiseks, ning väikesesse plussi jõudnud rändesaldost hoolimata Eesti rahvaarv järgneva saja aasta jooksul tõenäoliselt kahaneb. Eesti keele ja kultuuri hoidmiseks, mis põhiseaduse järgi on riigi ülesanne, on seega peamiselt üks viis: laiendada eesti keele rääkijate arvu nende hulgas, kes on end Eestiga sidunud, kuid eri põhjustel räägivad keelt halvasti või üldse mitte.

Küllap on parim aeg siin mööda lastud. Alates Eesti Vabariigi taastamisest valitsenud hoiak, et eesti keele oskus on privileeg, mille saamise eest vastutab ja tasub õppija ise, on pannud liiga paljud käega lööma.

Kõik, kes tahavad eesti keelt õppida, peavad seda saama. Hariduslik segregatsioon tuleb lõpetada.

Ent tegematajätmist pole kaugeltki hilja parandada. Kõnekas tõsiasi on see, et Integratsiooni Sihtasutuse pakutavad tasuta keelekursused täituvad vaid tundidega. Laias laastus on praegu pakutavale ühele kohale 20 soovijat. Eesti keele hoidmise ja laiendamise juttu ei saa võtta tõsiselt, kui seda potentsiaali ära ei kasutata ning märkimisväärsel hulgal õppekohti juurde ei looda.

Teine, pikema vinnaga samm, mis kurvemal kombel on jäänud astumata, on haridusliku segregatsiooni lõpetamine. Eestikeelsete ja muust rahvusest laste õpetamisel tuleb keelepõhisest eraldamisest loobuda. Ainult siis tekib teineteisemõistmine ning viimaks ka sidus ühiskond, mida eesti keele rääkijate erinev kultuuritaust üksnes rikastab.

Paraku kasutavad mitu erakonda – nii EKRE, Isamaa kui ka Reformierakond – eesti keele küsimust oma kampaaniates ühiskonna ühendamise asemel selle lõhestamiseks. Kõige rohkem kannatab selle tõttu eesti keel ise. Meie eestimeelsed, kuid võõrkeelsed kaaskodanikud saavad väära signaali, mida Eesti kestmajäämisest päriselt hoolivad inimesed välja ei saadaks.