Kuido Säde: milleks ühendada end lahti Venemaa elektrist, kui oleme mingil hetkel niigi kõik koos Euroopa Liidus?
(1)
Aastal 2025 on Eesti jätkuvalt Euroopa liidu liige, sest me oleme ammu aru saanud, et üksi ei suuda me oma majandust piisavalt arendada. Aga kuidas on lood energiapoliitikaga? Seni oleme oma poliitikutelt kuulnud vaid seda, et põlevkivielekter oli, on ja jääb ning Eesti kõige tähtsam prioriteet lähiaastateks on elektrivõrkude julgeoleku - mitte majanduslikel ega tehnilistel kaalutlustel, lahtiühendamine Venemaast. Selleks tuleb võtta maksumaksja raha ja ehitada kallis kõrgepingeliin läbi Poola Lääne-Euroopasse. Juttu on olnud 560 miljonist eurost! Muidu me ei pidavat suutma võrku ilma Venemaata stabiilsena hoida.
Kui ainuüksi 2018. aastal odavnes päikeseenergia tootmine maailmas enam kui 20%, siis aastaks 2025 on tuulikute ja päikeseelektrijaamade tehnoloogia arenenud juba sedavõrd, et nende poolt toodetud energia on ilma dotatsioonideta odavam kivisöest ja gaasist toodetud elektrist, tuumaenergiast ja põlevkivienergiast rääkimata. Juba täna tuleb kogu maailmast teateid uute tuumajaamade projektide peatamisest ja lõpetamisest. Liiga kallis, et olla konkurentsivõimeline! Kui energiaturul on käivitunud vaba turumajandus, pole poliitikutel enam sinna asja sekkuda. Kui, siis ehk ainult maksudega ja kohtuprotsessidega mõne turuosalise mahasurumiseks ja turu solkimiseks.
Tuugenid ennekõike
Selleks, et Eestis kasutada tuuleenergiat, on tarvis esmalt panna püsti tuugenite tootmine. Ida-Virumaal on juba täna selleks piisavalt tööjõudu ja koos põlevkivitootmise vähenemisega lisandub veelgi. Juba ainuüksi Eestisse plaanitavad meretuulepargid vajavad kokku enam kui 500 tuugenit. Siia tuleks lisada ekspordivõimalused. 500 tuugeni merre paigutamiseks läheb tarvis lausa väikest laevastikku. Jälle hulgemalt tasuvaid töökohti!
Meie piirkonna energiaturgu, kuhu kuuluvad või võiksid kuuluda Norra, Rootsi, Soome Eesti, Läti, Leedu, Venemaa, Valgevene jt, jäävad jagama kolme liiki suuremad tegijad: tuule-, päikese-, ja hüdroenergia tootjad. Kõik Eesti naaberriigid panevad püsti tuugeneid ja päikesepaneele kuhu vähegi võimalik ja kus need suudavad konkurentsivõimeliselt elektrit toota. Eriti soodsad tuuleolud on Norras, kus mitmetuhande kilomeetri pikkune rannik on avatud Atlandi ookeani tuultele. Ja kus tuulevaikseid perioode vist ei olegi!
20 kordne Eesti vajadus
Norra ja Rootsi hüdrojaamad suudavad aastas energiaturule paisata 140+60= 200 TWh elektrienergiat. Kogus sõltub sademetest, aga suurt ei muutu. Võrdluseks: Eesti aastane tarbimine on kusagil 8-9 TWh. See hüdroenergia tuleb maha müüa võimalikult kõrge hinnaga. Võimalikult kõrget hinda on võimalik hüdroenergia eest küsida tuulevaiksetel perioodidel ja öösiti, mil päikesepaneelid ei tooda. Muul ajal on mõttekas vett kokku hoida ja vajadusel isegi turbiinid seisata.
Saksamaa tootis 2018. aastal üle 40% elektrienergiast alternatiivsetest allikatest nagu päike, tuul, biomass jne. Soomel olevat võimalik kogu vajaminev energiahulk toota tuulest! Loomulikult ei suudeta meie piirkonna riikides 24/7 tagada energiavarustust tuulte abil, vaid tuleb teha naabritega koostööd.
Ainuüksi Hiiu ja Aidu tuulepargid suudaksid toota 60% Eestile vajaminevast elektrist kui keegi suudaks lõpetada aastaid kestvad totrad poliitilise maiguga kohtuvaidlused. Puudujääva osa elektrienergiast toodame ka aastal 2025 põlevkivist või ostame selle jaoks gaasi.
Ebastabiilne võrk
Nii tuule-, kui ka päikese-elektrijaamad toodavad energiat siis, kui tuul parajasti puhub ja kui päike paistab, st. muudavavad võrgu ebastabiilseks. Esmase, sageduse täppisreguleerimise, teevad lähitulevikus ära akupangad. Juba tänaste aku hindadega tuleb see odavam ja mõistlikum kui Lääne-Euroopasse kõrgepingeliinide ehitamine. Akude hinnad on pidevas languses.
Üsna varsti lisanduvad turule ka elektriautode kasutatud akud, mille allesjäänud ressurssi saab kasutada elektrivõrgu sageduse stabiliseerimisks. Akupankade töö võtavad üle pumpelektrijaamad, mida on väga lühikese ajaga võimalik ümber lülitada üleliigse elektri tarbijatest elektri tootjateks.
Aeg oleks ka Eestis graniidikaevanduste- pumpelektrijaamadega alustada, sest RB ja eriti teedevõrk vajavad kvaliteetset alusmaterjali ning killustikku libeduse tõrjeks. Elektrvõrgu stabiliseerimine oleks lisaboonuseks. Võrgu stabiliseerimisel ei maksa unustada ka Norra ja Rootsi hüdroelektrijaamu, kus samuti piisab võimsuse suurendamiseks-vähendamiseks siibrite liigutamisest.
Muide, täna teevad selle töö suurepäraselt ja tasuta ära Venemaa hüdroelektrijaamad. Kui võtta teadmiseks, et aastal 2025 suudavad ilmajaamad piisavalt täpselt prognoosida tuule ja päikesejaamade toodangut, jääb soojuselektrijaamadele piisavalt aega täiendavate võimsuste käivitamiseks või seiskamiseks.
Poliitikud teadlaste vastu
Eesti ei paikne üksikul saarel, nagu seda on Suurbritannia ja Island. Sageduse ja võrgu stabiilsuse eest muretsevad ka meie naabermaad ehk turuosalised.
TA energeetikanõukogu 24. aprilli istungi protokolli 1/2017 (56) p.1
" Lähtudes TA energeetikanõukogus toimunud arutelust on Eesti Teaduste Akadeemia energeetikanõukogu seisukohal, et Balti riikide desünkroniseerimine Venemaa ühendsüsteemist võib näida küll poliitiliselt atraktiivne, kuid ei ole tehniliselt ja majanduslikult otstarbekas."
Meie poliitikud aga väidavad endiselt: "Eesti tuleb julgeoleku aga mitte majanduslikel ja tehnilistel kaalutlustel lahti ühendada Venemaa võrkudest !"
"Eesti soov Venemaa elektrisüsteemist lahkuda annab idanaabrile võimaluse esitada sageduse reguleerimise eest arve, mille suurusjärk oleks väiksem kuludest, mida Eesti peaks tegema sama võimekuse tagamiseks. Eleringi hinnangul maksaks see 30 miljonit eurot aastas." PM 27.12.2018
Venemaa ei tahaks
Ega meil õigust pahandada polegi! Meie poliitikute lahtiühendamise kiim tekitas Venemaale täiendavaid lisakulutusi oma Kaliningradi elektrivarustuse garanteerimiseks. Loomulikult oleks õiglane kui osa nendest kulutustest meie maksumaksja Venemaale kinni plekib! EL-i maksumaksja rahale, mida meie poliitikud pakuvad lahkesti mõttetu kõrgepingeliini ehituseks, leiaks kindlasti otstarbekama kasutuse.
USA oli Venemaa liitlane I ja II maailmasõjas, kui võideldi Saksamaa vastu. Äsja kuulutas Trump oma põhivaenlasek s- konkurendiks Hiina. Õige kah, sest Hiina kipub suruma maailmaareenil kõikjal USA-d kõrvale ja varem või hiljem muutub maailma mõjukaimaks riigiks. USA seisab juba täna valiku ees: kas muuta Venemaa oma liitlaseks või loovutada ta Hiinale.
Muutudes USA liitlaseks lakkab Venemaa olemast "Kurjuse impeerium". Kaugemas tulevikus liitub Venemaa niikunii Euroopa Liiduga. Kas siis muutuvad meie "julgeoleku kaalutlustel'" lahtiühendamiseks tehtud investeeringud mõttetuteks ja osutub, et poliitikud on laristanud maksumaksja raha?
