JUHTKIRI | Riigigümnaasiumide rajaja uljas algus
Edevus või geniaalne kommunikatsioonistrateegia? Gustav Adolfi gümnaasiumi direktori ametist haridusministeeriumisse tööle suundunud Hendrik Agur teatas laupäeval sotsiaalmeedias, et tema ülesanne on rajada uus kool, mis „haarab alates aastatest 2022 ja 2023 enda alla suure osa Tallinna gümnaasiumiharidusest ja jätab paljudele tänastele täistsüklikoolidele võimaluse keskenduda tugevale põhiharidusele”. Meedias palju kajastatud postituses lisas Agur, et uue gümnaasiumi õpilaste arv hakkab olema üle 3000.
Agurit on iseloomustatud kui inimest, kes pakatab ideedest, on kärsitu ja edev ning tegutseb tihti üldsuse tähelepanu nimel. Tema ametinimetus haridusministeeriumis on kiiduväärselt lihtne ja lakooniline, aga samal ajal toretsev: Tallinna riigigümnaasiumide rajaja. See justkui toetaks hüpoteesi, et vähemalt 3000 õpilasega gümnaasiumist rääkima kihutas teda edevus. Mida suurem kool, seda suurem juht!
Ent Aguri ülesandel on ka teine pool. Koolivõrgu ümberkorraldamine on ju töö, mis alatasa põrkub koolijuhtide, kooliperede ja kogukondade vastuseisule. Miks te tahate teha riigigümnaasiumi siia, mitte sinna? Aga Aguri jutt üle 3000 õpilasega koolist nihutab rindejoone teise kohta – saagu asukohast, mis saab, kui ainult gümnaasiumid jääksid normaalse suurusega.
3000 õpilast, mis tähendaks rohkem kui kolmandikku Tallinna gümnaasiumiõpilastest, ei ole normaalne suurus. Isegi haridus- ja teadusminister Mailis Reps ei asunud Aguri visiooni kaitsma. Mitmes rahvusvahelises uuringus on leitud, et koolide optimaalne õpilaste arv on 600–900. Ühes uuringus tuli välja, et üle 1700 õpilasega Ameerika koolides on halvem õpikliima, ja teises, et üle 2100 õpilasega koolides on õpitulemused halvemad kui väiksemates koolides.
Nii et tugevat teaduslikku ja majanduslikku põhjendust Aguri pakutud hiigelkooli ideele ilmselt ei leidu. Ka varianti, kus kaht-kolme kooli juhib üks n-ö superdirektor, ei tundu keegi eelistavat olukorrale, kus igal koolil on oma direktor.
