Helir-Valdor Seeder: Villu võitlused ehk Kas teine sammas põleb või sulab
Lugedes 11. jaanuaril Eesti Päevalehes ilmunud Villu Zirnaski artiklit „Isamaa on isamaale koormaks” meenus vana tõde, et inimesed, kes ei oska lugeda ega kirjutada, on targemad kui inimesed, kes loevad ainult ajalehti. Sotside lembene vasakliberaalne päevaleht paugutab järjekordselt Isamaa pihta valede, pooltõdede ja demagoogiaga, eksitades niimoodi lugejaid. Pensioniteemasid käsitledes ongi Eestis kujunenud omapärane olukord, kus Isamaa kõige aktiivsemateks oponentideks ei ole mitte teised erakonnad, vaid finantsvahendussektori esindajad ja nende tuules grupp vihaseid ajakirjanikke, kes on selles vaidluses valinud poole, loomulikult rahakama poole, Villu Zirnask nende hulgas.
Villu Zirnask: Seeder kirjutab, et „vasakliberaalne päevaleht paugutab”, kuigi pealkirja päises oli selgelt kirjas, et rubriigis „Autorikülg” käsitlevad ajakirjanikud teemasid väga isiklikul moel. Järelikult ei paugutanud päevaleht (mis ei esinda üht kindlat maailmavaadet), vaid mina. Enda poliitiliste vaadete kohta aga deklareerisin kohe artikli alguses, et olen varem korduvalt valinud Isamaad – aga see oli ju vanasti parempoolne partei!
Alustuseks nuhtleb Zirnask Isamaad ettepanekute eest, mida Isamaa kunagi teinud pole – madalapalgaliste maksutagastus ja tasuta kõrgharidus praegusel kujul. Isamaa omaaegne ettepanek oli tunduvalt lihtsam ja bürokraatiavabam madalapalgaliste maksuvabastus (mitte maksutagastus), mis ei nõudnud rakendamiseks keerulist IT-süsteemi. Kompromissina rakendati lihtsa maksuvabastuse asemel hoopis keerulisemat maksutagastuse süsteemi, mille põhjuseks oli Reformierakonna vastuseis maksuvabastusele. Tulenevalt pahatahtlikkusest ja teadmatusest omistatakse keerulise süsteemi autorsust Isamaale, aga informeeritud ajakirjanik võiks asjad endale selgeks teha enne sule haaramist. Riigieelarvelise toetuse abiga rakendatav tasuta kõrghariduse ettepanek oli mõeldud ainult eestikeelsetele õppekavadele, hea tahtmise korral on võimalik seda head ettepanekut tulevikus ka mõistlikult ellu viia.
Villu Zirnask: Kopeerin siia lõigu IRL-i madalapalgaliste maksuvabastuse eelnõu seletuskirjast (2014), et igaüks saaks ise otsustada, kui lihtne see ettepanek ikkagi oli. „Kui isiku kogutulu ei ületa 6000 eurot aastas (500 eurot kuus), siis rakendub täiendav maksuvaba tulu täies mahus (4152 eurot aastas ehk 346 eurot kuus), millele üldise maksuvaba tulu liitmisel muutub isiku tulu maksuvabaks täies ulatuses. Kui isiku kogutulu on vahemikus 6000–10 152 eurot aastas (500–846 eurot kuus), siis iga 6000 eurot ületav euro vähendab täiendava maksuvaba tulu suurust kuni nullini. Kui isiku kogutulu ületab 10 152 eurot aastas, kaotab ta õiguse täiendavale mahaarvamisele, kuid tema suhtes jääb jätkuvalt kehtima üldine maksuvaba tulu, mille suurus on 1848 eurot aastas (154 eurot kuus).”
Nüüd Zirnaskit erutava peateema juurde, kus ta teeb lingvistilise ettepaneku asendada rahvapärane väljendus „raha põlemine” hoopis „raha sulamisega” (!) ning omistab mulle ekslikult „finantsskeemide põhimõttelise vastase” tiitli, mis muidugi on vale, sest olen korduvalt avaldanud toetust vabatahtliku kolmanda pensionisamba olemasolule. Samuti on vale väide, justkui tooks Isamaa targa rahasse suhtumise näiteks omanikud, kelle pangakontodel seisab seitse miljardit eurot sääste, mille ostujõudu närib inflatsioon. See näide on hoopis kinnituseks, et inimesed ei larista kogutud raha esimesel võimalusel lihtsalt ära, mida väidavad kohustusliku pensionikindlustuse toetajad, vaid koguvad sääste täiesti vabatahtlikult.
Minu valest orientatsioonist kirjutades läheb Zirnask aga iseendaga vastuollu ja omadega päris rappa, tuues „vanade eestlaste” säästmise näideteks kogukonnakassad, säästukassad, krediidiühistud, väärtpaberid, mis kõik kinnitavad vabatahtliku säästmise ja otsustusvabaduse toimimist, mitte riiklikust sunnist tuleneva kohustusliku säästusüsteemi toimimist.
Villu Zirnask: Seeder alustas artiklit minu süüdistamisega demagoogias ja pooltõdedes, aga tema enda artikkel ja selle pealkiri on pooltõele üles ehitatud. Nimelt räägib Seeder ainult põlemisest-sulamisest, eirates tõsiasja, et sulamisest rääkisin ma ainult osa fondide puhul. Sulamisest rääkivast lausest järgmine lause oli: „Osa fonde on inflatsiooniga enam-vähem sammu pidanud või seda veidi edestanud – nende kohta oleks sobiv väljend „säilitavad raha väärtust”. Kui võrrelda teise samba fondide viie ja eriti kümne aasta tootlust ning tarbijahindade inflatsiooni, siis on just need, mitte sulavad fondid, enamikus.
Mis puutub seitsme miljardi euro suurustesse hoiustesse, siis on hoiused jaotunud üsna ebavõrdselt ega anna kaugeltki põhjust rääkida kõigi inimeste suutlikkusest ilma sunnita säästa. Muide, Isamaa osalusel sündinud tulumaksusüsteemis panevad paljud inimesed ennast vabatahtlikult sundolukorda, makstes aasta jooksul tulumaksu rohkem kui vaja, kuigi selle raha võiks ju investeerida.
Eesti sundpensionifondide tootlus on maailmas viimaste hulgas ning lõppenud aastal jäi enamik Eesti pensionifonde taas miinusesse. Isamaa ettepaneku tuum on selles, et kogutud pensioniraha on inimeste oma ja selle kasutamine peaks olema igaühe enda otsustada. Sundpensionisüsteemi kehva tootluse põhjusena näeme me seda, et turumajandus ei saa toimida valikuvabaduse ja terve konkurentsita.
Meie ettepanek on teha põhimõtteline muudatus – kehtestada põhimõte, et säästetu kasutamise üle otsustab inimene ise. See tähendab ka õigust võtta kogutud raha tarviduse korral kasutusele. Soovijad saavad pensioni kogumist jätkata samamoodi nagu seni, ning ka neile, kes pole kogumist alustanud, antakse võimalus seda teha. 2% töötaja palgast ja 4% sellelt arvestatud sotsiaalmaksust suunatakse endiselt inimese valitud pensionifondi või inimese enda investeerimiskontole. Neile, kes sellest huvitatud on, avanevad nii tänasest palju laialdasemad investeerimise võimalused.
Neil, kes ei ole huvitatud oma sääste investeerima ainult finantsinstrumentidesse, tekib võimalus võtta raha kontolt välja ning säästa ja investeerida, kasutades teisi võimalusi – eluaseme väljaostmise kaudu tulevikukohustuste vähendamine või muud investeeringud kinnisvarasse, ebamõistlike kohustuste vähendamine, investeeringud haridusse ja tervisesse, mis võivad olla möödapääsmatult vajalikud inimese mingisugusel eluetapil ja võimaldab niimoodi vältida kallite laenude võtmist.
Villu Zirnask: Seeder esitab hulga ideid, aga kõigil on üks viga – need on pelgalt tema usk ja arvamus. Erakond, kus on praegune ja endine rahandusminister, võiks pensionisamba reformimise ettepanekuid põhjendada arvude ja uuringutega, mitte paljasõnalise jutuga. Kirjutasin, et puudub vähimgi faktiline tõestus, et valdav osa inimesi viitsiks või oskaks tegeleda oma säästude paremini teenima panemisega. Seeder ei esita selle väite ümberlükkamiseks ühtegi fakti ning eirab tõsiasja, et kümnetes riikides toimivad kohustuslikud süsteemid hästi.
Kriitika, et Isamaa ettepanek justkui ei soodustaks säästmist, on täiesti vale. Tegelikult on vastupidi. Isamaa ettepanek avardab inimese võimalusi säästmiseks ja raha investeerimiseks ega uinuta inimest, et riik on sinu eest otsustanud tuleviku kindlustamise ja säästude kasutamise.
Kehtiva sundkogumispensioni ideeline alus on umbusk inimese suhtes ja usk, et riik teab paremini. Isamaa usub pigem, et peremehetunde tekitavad vabadus ja vastutus oma tegude eest. Liigse ettekirjutamise tagajärjeks on huvipuudus, mida näitab see, et suur hulk inimesi oma II samba vastu üldse huvi ei ilmuta. II sambasse kogutud raha kuulub ka täna teoreetiliselt pensionikogujale, aga tegelikult inimene seda oma tahte järgi kasutada ei saa. Ka siis mitte, kui ta ise või tema pereliige vajab kulukat ravi. Isamaa tahab seda muuta.
Villu Zirnask: Eesti inimeste võimalused investeerimiseks on juba praegu avarad – kui rääkida üksnes maksusoodustusega variantidest, siis investeerimiskonto (kasutatakse väga vähe), III sammas (kasutatakse samuti vähe). Ka II sambas on valida mitmekümne fondi vahel ning fondi saab vahetada kord kvartalis. Sedagi võimalust kasutatakse vähe, kuigi II samba parimate ja halvimate fondide tootluse vahe on suur.
Jutt, et Isamaa plaan soodustaks säästmist, on õhust võetud. Kohustusliku kogumise element on otsesel või kaudsel viisil paljude teistmoodi otsustanud (kapitalistlike) riikide pensionisüsteemis. Näiteks Mercer Global Pension Indexi, mis võrdleb 34 riigi pensionisüsteemi (Eesti oma kahjuks mitte), järgi tuleks pensionite jätkusuutlikkuse parandamiseks suurendada kogumispensionite süsteemi ulatust ning arvestada sellega, et ilma kohustuslikkuse ja automaatse süsteemi lülitumiseta ei säästa paljud inimesed tulevikuks piisavalt. Samuti soovitatakse vähendada „lekkeid” ehk seda, et raha võetakse pensionisüsteemist välja enne pensioniikka jõudmist.
PRESSINÕUKOGU OTSUS (lisatud 22.04.2019)
Eesti Päevaleht rikkus head ajakirjandustava
Pressinõukogu arutas erakonna Isamaa kaebust Eesti Päevalehes 10. jaanuaril 2019 ilmunud artikli „Autorikülg. Villu Zirnask kritiseerib Seederi sambaplaani: Isamaa on isamaale koormaks“ ja 14. jaanuaril ilmunud artikli „Helir-Valdor Seeder: Villu võitlused ehk Kas teine sammas põleb või sulab“ peale ja otsustas, et leht rikkus 14. jaanuari looga head ajakirjandustava.
Eesti Päevalehe arvamustoimetaja Villu Zirnaski autorikülje lugu, mis ilmus 10. jaanuaril, räägib tema suhtumisest Isamaa valimiseelsesse lubadusse teise pensionisamba vabatahtlikuks tegemise kohta. 14. jaanuaril ilmunud loo puhul on tegemist Helir-Valdor Seederi vastuväidetega Villu Zirnaski arvamusele.
Erakond Isamaa kaebas Pressinõukogule, et 10. jaanuari loo puhul oli tegemist kriitilise artikliga Isamaa ettepaneku kohta. Kaebaja väitel oli tegemist tasuta artikliga, mis ilmus ka paberlehes. Kui Isamaa saatis toimetusele vastulause, tegi toimetus ettepaneku seda muuta, kuid Isamaa ei nõustunud ja palus avaldada vastulause muutmata kujul. Eesti Päevaleht avaldas aga vastulause maksumüüri taga ja koos ajakirjaniku kommentaaridega. Sama lugu ilmus ka paberlehes. Kaebaja taotleb, et veebis ilmunud vastulausest eemaldataks ajakirjaniku kommentaarid ja et erakonna vastulause ilmuks ilma kommentaarideta ka paberlehes.
Eesti Päevaleht vastas Pressinõukogule, et mõlemad artiklid olid algselt tasulised ja mõne päeva möödudes muutusid tasuta loetavaks. Leht kinnitas, et artiklite avaldamisel ei tehtud nende lugemisele erinevaid rahalisi piiranguid. Leht lisas, et vastulauset paluti kaebajal toimetada, sest see sisaldas erakonna programmi, kuid mitte argumenteeritud vastuväiteid. Eesti Päevaleht avaldas vastulause muutmata kujul, kuid kuna see sisaldas ebaõigeid väiteid 10. jaanuari loo kohta, siis lisas toimetus sellele ajakirjaniku kommentaarid.
Pressinõukogu otsustas, et Eesti Päevaleht rikkus 14. jaanuari artikliga ajakirjanduseetika koodeksi punkti 4.12., mis näeb ette, et välisautori poolt loodud ajakirjandusliku materjali sisu ja konteksti ei ole hea muuta autori teadmise ja nõusolekuta. Pressinõukogu hinnangul oleks toimetus võinud ajakirjaniku kommentaari panna Helir-Valdor Seederi artikli kõrvale. Selle asemel olid ajakirjaniku kommentaarid paigutatud Helir-Valdor Seederi artikli teksti sisse.
Pressinõukogu hinnangul ei olnud Helir-Valdor Seederi saadetud materjali puhul tegemist sisuliselt vastulausega ja leht oleks võinud selle avaldamisest üldse keelduda.
Pressinõukogu esimees Gunnar Siiner
