Andres Herkel: teen ebapoliitikuliku sammu ja raputan endale tuhka pähe
Esiteks. Erakonna loomiseks ja värske õhu toomiseks pidime liitma päris erinevaid inimesi. Teisiti polnukski uue erakonna asutamine võimalik. Me oleme maailmavaate selgelt määratlenud, rõhutades rahvuslikkuse ja üksikisiku vabaduse ideaale, oleme seda nimetanud liberaalseks konservatismiks ehk vabakonservatismiks. Samal ajal tuleb teatav hägusus ja kakofoonia mõnede sõnumite edastamisel omaks võtta ka juhul, kui seda on kohati pahatahtlikultki võimendatud.
Jääb üle raputada tuhka pähe sellepärast, et mõned ilmavaatelised vastuolud olid Vabaerakonna asutamisse sisse kodeeritud. Seda tehes kinnitan ometi, et erinevalt nelja aasta tagusest kiirtööst, mis oli kindlasti ebatäiuslik, on Vabaerakonnal seekord välja käia põhjalik, üksikasjalik ja ilmavaatepõhine programm.
Teiseks. Lubasime parandada poliitilist kultuuri ja töösse suhtumist. Kuid kuidas oli võimalik seda teha, jäädes väikese fraktsiooniga opositsiooni, kui koalitsiooni otsus oli meie algatused tagasi tõrjuda? Ühelt poolt öeldakse, et te pole midagi saavutanud või veel enam – te pole midagi teinud. Ometi on just Vabaerakonna fraktsioon teinud Riigikogu tööd kõige kohusetundlikumalt, teinud algatusi, jälginud seaduseelnõude menetlemist kõigi lugemistel. Riigikogu töö statistika kinnitab seda. Me oleme teinud palju rohkem, kui oleme jaksanud avalikus kommunikatsioonis inimesteni viia.
Midagi pole teha, jälle tuleb tuhka pähe raputada. Me võime lõputult kurta, et Eestis ei ole piisavalt Riigikogu sisutööle pühendunud ajakirjanikke ning kõike serveeritakse kuidagi kiiksuga või skandaalikeskselt. Kui lepitakse sellega, et Riigikogu on kummitempel, siis vahest ei oodatagi, et keegi püüab seal sisukat tööd teha. Aga igal juhul tuhk pähe, sest me pole suutnud oma intensiivset, tihtigi väsitavat tööd avalikkuses kõlama panna.
Kolmandaks. Me läksime tegema „teistsugust“ avatud erakonda, kus pole tagatuba, rääkimata diktaatorlikust käsuliinist. Juhatuse koosolekud on olnud kõigile avatud, paljud protseduurid on põhinenud usaldusel ning sisevalimisi oleme pidanud lausa iga-aastaselt, mida teistes erakondades ei kohta.
Küllap tuleb tuhka pähe raputada sellepärast, et kõik see ei õnnestunud ideaalis. Meie tegevuse neljandal aastal algasid mainet kahjustavad infolekked. Ehk oligi ime, et seda nii kaua välditi. Kummati tegi ka sisedemokraatia selliseid uperpalle, mis ei mõjunud hästi. Aga selle kõige taustal on võimalik öelda, et nüüd on see kõik juhtunud ja sellega on meile antud võimalus vigadest õppida.
