Ave Lillemäe: Mariti muinasjutuline elu ehk Kes vajab kaitset kelle eest?
Seda lugu ajendas mind kirjutama kutse osaleda laupäeval toimunud naiste marsil. Kutses kõnetasid mind kaks esiletõstetud teemat. Esiteks, et aktsioon toetas muu hulgas ka teiste tõrjutud rühmade õigusi. Teiseks, et see oli igasuguse eelarvamuslikkuse vastu, mis põhineb erivajadusel või muul erinevusel.
Esmalt eelarvamustest, mis põhinevad erivajadusel. Mõned aastakümned tagasi olid erivajadusega inimesed „normaalsete” eest peidus – viidud väiksemate maakohtade lähedusse asutatud hooldekodudesse, silma eest peitu. Seal nad siis elasid kambakesi ühes rütmis ühtse päevakava ja ühtsete reeglite järgi. Pesti ja söödi ühiselt, lauldi ja tantsiti ühiselt (kui üldse), ärgati ja mindi magama ühiselt. Vahel juhtus, et tablettegi võeti ühiselt – ühest karbist. Ei mingit vihjet sellele, et ka nemad on inimesed. Mis siis, et teistmoodi.
Praegu, mil Eesti on võtnud suuna sulgeda suured üld- ja erihooldekodud ning tuua seal elanud inimesed ühiskonda tagasi, on „normaalse” rahva hirmud hakanud taas oma nina nende „normaalsetest” hingesügavustest välja pistma. Näiteks lahvatas hiljuti Keilasse rajatava kogukonnateenuse maja ehitamise ja üldse erivajadusega inimeste võimaliku (taas) kogukonda (loe: meie, „normaalsete” sekka) sulandumise teema. Öeldakse, et need kogukonnaelamise omad on teistsugused, nad viivad kinnisvara hinnad alla, enam ei saa lapsi õue saata jne. Niimoodi arvatakse tegelikult mitte Keilas, vaid väikeste eranditega kogu Eestis. Kas poleks siiski parem, kui eriline inimene, kes soovib ja on suuteline teistega koos võrdväärset elu elama, oleks kogukonnateenusel professionaalse töötaja hoole ja järelevalve all, kui et ta püüab kohaneda siin ilmas üksinda ainult omaenda kasina elukogemuse põhjal?
