Andrus Kivirähk: kuidas saadakse poliitikuks?
Samal ajal tekitab Andres Anvelti puhul küsimusi täpselt vastupidine asi: miks teda enam poliitikas ei ole? Millegipärast ei suudeta uskuda kõige lihtsamat vastust – inimene lihtsalt ei viitsi enam. Ei, kuidas siis nii? Peab ikka olema mingi salapärasem põhjus! Tuleb avastada vandenõu, selgitada välja, millise kivi all on vähid peidus.
Otsekui see muudaks midagi. Kui keegi lahkub seltskonnast, vabandades, et on väsinud ja soovib minna koju, kas tasub siis kael õieli aknast tema lahkumist jälgida ja võidukalt kuulutada: „Ehhei, minu meelest ta küll praegu koju ei lähe, ta keeras hoopis teisele poole! Uskuge mind, ta läheb kusagile mujale!” Tühja temaga, mingu kuhu tahab. Vahest muutus seltskond lihtsalt tüütuks ja inimene otsustas vaheldust otsida, aga viisakusest vihjas väsimusele. Läinud on ta ju igal juhul, ükskõik mis põhjusel.
Hoopis huvitavam kui uurida inimeste poliitikast lahkumise ajendeid oleks aru saada sellest, miks poliitikasse minnakse. See on minu jaoks olnud alati suhteliselt mõistatuslik samm. On ju ka minu enda käest päritud, kas ma poliitikasse minna ei plaani. Mulle on see küsimus alati imelik tundunud – ei uurita ju minuvanuse mehe käest kunagi, kas ma ei pea plaani hakata südamekirurgiks või balletitantsijaks. On päevselge, et selliste valikute tegemise aeg on ammu möödas, ma ei omandaks neid elukutseid enam mingi nipiga. Hilja on saada ka kosmonaudiks, arhitektiks või rakuteadlaseks.
Tõsi, leidub ameteid, mille äraõppimine ei nõua üleloomulikku pingutust, näiteks postiljoniks võiksin ma veel hakata küll. Eestlaste kurvast ajaloost on teada ka küllaga näiteid, kus Siberisse saadetud kultuuritegelased pidid hinge sees hoidmiseks langetama metsa või töötama kaevanduses. Häda sunnib ja lihtsamaid töövõtteid omandada on kahtlemata võimalik. Aga saada poliitikuks, riigitegelaseks, seaduste loojaks? See on ju midagi muud. See ei ole mingi lihtne luuamehe amet. Ometi tundub, et just nimelt poliitikuks hakkamine on paljude inimeste arvates ainult kättevõtmise asi. Kandideerid – ja kui osutud valituks, noh, siis oledki poliitik! Olgugi et oled terve oma elu tegelenud sootuks teiste asjadega, ei teki sul vähimatki kahtlust, et sa piltlikult öeldes võid ka südant opereerida või varvastel tantsida.
Linnar Priimägi on talle omasel värvikal moel juba pahandanud, et nende valimiste probleem on parasiitide suur hulk valimisnimekirjades. Eks see probleem ole tegelikult eksisteerinud alati. Ikka avastad sa nimekirjadest inimesi, kelle puhul mõtled: no tohho till ae!
Iseasi, kui inimesed ise tunnistavad, et kandideerivad vaid selleks, et neile sümpaatset erakonda toetada, mitte soovist ise poliitikas suuri tegusid teha. See on omamoodi metseenlus või reklaam, umbes sama, kui kuulus jalgpallur soovitab kanda kindla firma tossusid. Me usaldame tema maitset. Aga kui ta väidaks, et kavatseb neid tosse ise valmistama hakata, siis me neid jalga ei paneks, sest teame, et jalgpallur pole kellegi kingsepp. Kingsepaks tuleb ikkagi õppida.
